Gibbsi vabaenergia: erinevus redaktsioonide vahel

Algselt defineeriti Gibbsi energia graafiliselt. Gibbsi esimeses termodünaamika artiklis "Graphical Methods in the Thermodynamics of Fluids" (Graafilised meetodid vedelike termodünaamika uurimiseks) aastal 1873 kasutas ta koordinaattelgedena entroopia ning ruumala telgi, et väljendada keha olekut. Sama aasta lõpus kirjutas Gibbs artikli "A Method of Geometrical Representation of the Thermodynamic Properties of Substances by Means of Surfaces" (Meetod ainete termodünaamiliste omaduste geomeetriliseks väljenduseks pindade abil), kus ta lisas kolmanda telje, mis vastas keha siseenergiale. Järgmisel aastal kasutas [[James Clerk Maxwell]] Gibbsi graafikuid, et luua üks kolmemõõtmeline graafik entroopia, siseenergia ning ruumala telgedega.

 

 

Aastal 1882 väitis [[Hermann Ludwig Ferdinand von Helmholtz]], et n.ö. "keemiline külgetõmbavus" on suurim võimalik töö, mida reaktsiooni suudab teha, kui see kulgeb pöörduval viisil, näiteks elektriline töö akus. Seda maksimaalset tööd käsitletakse kui süsteemi vaba, kättesaadava energia (Gibbsi vabaenergia, kui temperatuur ja rõhk on konstantsed ning [[Helmholtzi vabaenergia]], kui temperatuur ja ruumala on konstantsed) vähenemisena, samas soojust, mis süsteemist väljub, käsitletakse süsteemi siseenergia vähenemisena. Seetõttu G või F iseloomustavad energiat, mis on "vaba" töö tegemiseks.

 

==Reaktsioonide vaba energia==

Üldine reegel on, et kõik süsteemid püüdlevad minimaalse energia poole.

Seetõttu toimuvad ka reaktsioonid konstantsel temperatuuril ja rõhul sinna suunas, kus on väiksem energia. See energiamuutus, mis tänu reaktsioonile toimub, on reaktsiooni Gibbsi energia.