Erinevus lehekülje "Jean-Philippe Rameau" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
 
 
1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö peakiriku organistina. Leping oli sõlmitud kuueks aastaks, kuid Rameau lahkus enne tähtaja lõppu ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sel perioodil kirjutas ta kirikus esitamiseks mõeldud motette ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal pöördus ta paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö "Traité de l'harmonie" ("Harmooniatraktaat"). Sellega saavutas ta peagi kuulsuse ning avaldas 1726. aastal trükis ka teise teose, "Nouveau système de musique théorique" ("Uus muusikateooria süsteem"). 1724. ja 1729. (või 1730.) aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Esimesed ettevaatlikud sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi Rameau kirjanik [[Alexis Piron]]i tellimusel, kui viimane palus tal kirjutada laule oma populaarsetele komöödiatele. Sellele järgnes neli koostööprojekti, millest esimene oli "L'endriague" (1723). Ükski nendest teostest ei ole säilinud.
25. veebruaril 1726 abiellus Rameau 19-aastase Marie-Louise Mangot'ga, kes pärines [[Lyon]]i muusikuteperekonnastmuusikute perekonnast ning oli hea laulja ja instrumentalist. Neil oli neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja väidetavalt oli nende abielu õnnelik.
Vaatamata muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske Pariisis organistina tööd leida.
 
Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele "Les Indes galantes" ("Galantsed indialased") järgnes kaks muusikalist tragöödiat: "Castor et Pollux" ("[[Kastor ja Polydeukes]]", 1737) ja "Dardanus" (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet "Les fêtes d'Hébé". Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.
 
Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat, tähistamaksmillega tähistada prantslaste võitu Fontenoy lahingus ja Dauphini abielu Hispaania Infanta Maria Teresa Rafaelaga. Rameau lõi oma tähtsaima koomilise ooperi "Platée" ja kaks teost koostöös Voltaire'iga: ooper-ballet "Le temple de la gloire" ja comédie-ballet "La princesse de Navarre". Need tõid Rameaule ametliku tuntuse, ta sai tiitli "Compositeur du Cabinet du Roi" ning ühes sellega olulise rahalise toetuse. Aastal 1745 sai alguse Rameau ja Jean-Jacques Rousseau vaenulikkus. Kuigi tänapäeval on Rousseau tuntud mõtlejana, oli tal ka ambitsioonikas plaan saada heliloojaks. Ta oli kirjutanud ooperi "Les muses galantes", mis oli inspireeritud Rameau "Indes galantesest", kuid Rameau ei olnud säärasest muusikalisest lugupidamisavaldusest üldse meelitatud. Veel sama aasta lõpus volitasid Voltaire ja Rameau, kes olid hõivatud teiste teostega, Rousseaud muutma "La Princesse de Navarre" uueks ooperiks. Selles pidi sisalduma ka retsitatiiv "Les fêtes de Ramire". Rousseau väitis siis, et need koostööpartnerid olid temaga koostöös valminud sõnade ja muusika tunnustuse temalt röövinud, kuigi muusikateadlased ei ole kõnealusest teosest leidnud peaaegu ühtegi jälge Rousseau tööst. Sellele vaatamata kandis kibestunud Rousseau Rameau vastu kogu oma ülejäänud elu vimma.
 
Rousseau oli peamine osaleja ka teises suures Rameau tööd puudutavas tülis, Querelle des Bouffonsis, mis kestis 1752–1754. ''French tragédie en musique'' oli väidetavalt vananenum ja ebasobivam žanr kui Itaalia ''opera buffa'' (koomiline ooper). Rameaud süüdistati sel ajal liiga vanamoodsa stiili kasutamises ning tema muusika tundus liiga raske näiteks loomuliku ja lihtsa Pergolesi "La serva padrona" kõrval. 1750ndate keskel kritiseeris Rameau Rousseau panust muusikaartiklitesse entsüklopeedias (Encyclopédie), mis viis tülini juhtivate filosoofide d'Alemberti ja Diderot'ga. Selle tulemusel sai Rameaust tegelane Diderot' filosoofilis-satiirilises novellis "Le neveu de Rameau" ("Rameau vennapoeg").
Rameau jätkas oma tegevust teoreetiku ja heliloojana kuni surmani. Ta elas koos oma naise ja kahe lapsega suures sviidis Rue des Bons-Enfantsi hotellis. Ta lahkus sealt iga päev, et teha üksi jalutuskäik ümbruskonna aedades (Palais-Royal or the Tuileries) ning koguda mõtteid. Mõnikord kohtus ta noore kirjaniku Chabanoniga, kes pani kirja mõne Rameau kaine ja kindla märkuse: "Päev-päevalt omandan ma järjest rohkem head maitset, kuid ma pole enam geenius." ja "Kujutlusvõime on minu vanas peas otsa saanud, selles eas ei ole tark tegeleda kunstistiilidega, mis seisnevadki ainult kujutlemises."
 
Rameau komponeeris viljakalt 1740. aastate lõpus ja 1750. aastate alguses. Pärast seda kuivas tema produktiivsusviljakus kokkuvähenes, ilmselt vanuse ja haiguste tõttu, kuigi ta oli siiski võimeline kirjutama koomilise ooperi "Les Paladins" (1760). Sellele järgnes veel viimane muusikaline tragöödia "Les Boréades", kuid teadmata põhjustel seda ooperit kohe ei lavastatud janing korralik lavastus tehti alles 20. sajandi lõpus. Rameau suri 12. septembril 1764 palavikuhoo järel. Ta maeti järgmisel päeval Saint Eustache'i kirikusse Pariisis.
 
==Rameau iseloom==
129 088

muudatust