Jean-Philippe Rameau: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
17. rida:
1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö peakiriku organistina. Leping oli sõlmitud kuueks aastaks, kuid Rameau lahkus enne tähtaja lõppu ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sel perioodil kirjutas ta kirikus esitamiseks mõeldud motette ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal pöördus ta paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö "Traité de l'harmonie" ("Harmooniatraktaat"). Sellega saavutas ta peagi kuulsuse ning avaldas 1726. aastal trükis ka teise teose, "Nouveau système de musique théorique" ("Uus muusikateooria süsteem"). 1724. ja 1729. (või 1730.) aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Esimesed ettevaatlikud sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi Rameau kirjanik [[Alexis Piron]]i tellimusel, kui viimane palus tal kirjutada laule oma populaarsetele komöödiatele. Sellele järgnes neli koostööprojekti, millest esimene oli "L'endriague" (1723). Ükski nendest teostest ei ole säilinud.
25. veebruaril 1726 abiellus Rameau 19-aastase Marie-Louise Mangot'ga, kes pärines [[Lyon]]i
Vaatamata muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske Pariisis organistina tööd leida.
29. rida:
Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele "Les Indes galantes" ("Galantsed indialased") järgnes kaks muusikalist tragöödiat: "Castor et Pollux" ("[[Kastor ja Polydeukes]]", 1737) ja "Dardanus" (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet "Les fêtes d'Hébé". Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.
Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat,
Rousseau oli peamine osaleja ka teises suures Rameau tööd puudutavas tülis, Querelle des Bouffonsis, mis kestis 1752–1754. ''French tragédie en musique'' oli väidetavalt vananenum ja ebasobivam žanr kui Itaalia ''opera buffa'' (koomiline ooper). Rameaud süüdistati sel ajal liiga vanamoodsa stiili kasutamises ning tema muusika tundus liiga raske näiteks loomuliku ja lihtsa Pergolesi "La serva padrona" kõrval. 1750ndate keskel kritiseeris Rameau Rousseau panust muusikaartiklitesse entsüklopeedias (Encyclopédie), mis viis tülini juhtivate filosoofide d'Alemberti ja Diderot'ga. Selle tulemusel sai Rameaust tegelane Diderot' filosoofilis-satiirilises novellis "Le neveu de Rameau" ("Rameau vennapoeg").
37. rida:
Rameau jätkas oma tegevust teoreetiku ja heliloojana kuni surmani. Ta elas koos oma naise ja kahe lapsega suures sviidis Rue des Bons-Enfantsi hotellis. Ta lahkus sealt iga päev, et teha üksi jalutuskäik ümbruskonna aedades (Palais-Royal or the Tuileries) ning koguda mõtteid. Mõnikord kohtus ta noore kirjaniku Chabanoniga, kes pani kirja mõne Rameau kaine ja kindla märkuse: "Päev-päevalt omandan ma järjest rohkem head maitset, kuid ma pole enam geenius." ja "Kujutlusvõime on minu vanas peas otsa saanud, selles eas ei ole tark tegeleda kunstistiilidega, mis seisnevadki ainult kujutlemises."
Rameau komponeeris viljakalt 1740. aastate lõpus ja 1750. aastate alguses. Pärast seda
==Rameau iseloom==
| |||