Sünkroonmootori staatorimähis tekitab pöörleva magnetvälja (samuti nagu asünkroonmootor]]isasünkroonmootoris). Erinevalt asünkroonmootoritest tekitatakse aga sünkroonmootori rootoris [[elektromagnet]]- või [[püsimagnet]]ergutusga veel teine magnetväli (ergutusvoog), mis magnetahela kaudu aheldub staatorimähise [[magnetvoog]]a. Selle tulemusena haarab staatori pöörlev magnetväli rootori endaga kaasa: staatorivälja N-poolused tõmbuvad rootori S-poolustega (ja vastupidi) ning rootor hakkab pöörlema staatoriväljaga samal kiirusel. Rootor pöörleb küll staatoriväljaga kaasa, kuid jääb sellest alati teatud faasinurga võrra maha. Mida suurem on nurk – koormusnurk – nende kahe magnetvälja vahel, seda suurem pöördemoment mõjub masina rootorile. Koormusnurga suurenemisel üle π/2 (90°) hakkab moment vähenema. See nurk on mootori stabiilsuspiiriks. Suuremal koormusel ei suuda mootor enam tasakaalustada koormusmomenti ning mootor langeb sünkronismist välja. Selleks et normaaltalituses oleks mootoril teatav momendivaru, valitakse nimitalitlusele vastav koormusnurk suhteliselt väike (tavaliselt alla π/4).
Ergutusvälja tekitamiseks elektromagnetite abil tuleb ergutusvool juhtida pöörlevasse rootorisse läbi rootoril asuvate kontaktrõngaste ja neil libisevate grafiitharjade. Püsimagnetite kasutamisel sellist vajadust pole.
