Allveeakustika: erinevus redaktsioonide vahel

Tinglikult võib allveeakustika alguseks pidada aastat [[1826]]. Sel aastal mõõtsid teadaolevalt esmakordselt [[helikiirus]]t [[Genfi järv]]es prantsuse matemaatik [[Jacques Charles François Sturm|Charles Sturm]] ja šveitsi füüsik [[Jean-Daniel Colladon|Daniel Colladon]]. Nende mõõteseadmestik koosnes paadilt vette lastud [[Kell (helitekitaja)|kellast]] ja sellest 13–14&nbsp;km kaugusel vee alla ulatuvast [[kuuldetoru]]st. Kellalöömise aja fikseerimiseks kasutati põlevast pulbrist tekkinud välgatust. Helikiiruseks 8&nbsp;°C vees määrati c=1435&nbsp;m/s, mis on äärmiselt lähedane sarnastes oludes tänapäevaste seadmetega mõõdetuga c=1439&nbsp;m/s.<ref>{{Raamatuviide|autor=R. B. Lindsay, Dowden, Hutchinson & Ross|pealkiri=ACOUSTICS: Historical and philosophical development|aasta=1972|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Rayleigh J. W. S.|pealkiri=The Theory of Sound|aasta=1945|koht=|kirjastus=Dover|lehekülg=3}}</ref>

Erinevate heliallikate tekitatud helide kogu võib kuulata järgmisel veebilehelsiin: [https://dosits.org/galleries/audio-gallery/[[Fail:PASSENGER 160m BIAS20 20140101 070000.wav|pisi| ]] ]. Tegu on [[Hüdrofonhüdrofon]]iga [[Soome laht|Soome lahe]] keskel merepõhjas (75&nbsp;m sügavusel) tehtud salvestisega, kus on lindistatud [[reisilaev]]a möödasõit]]möödasõitu.

Inimtekkelisteks heliallikateks on kõik objektid, mis inimtegevustega seotult vee alla helisid edastavad. Inimtekkelisi allveehelid võib tinglikult jagada tahtlikeks ja mittetahtlikeks helideks. Mittetahtlike puhul tekib helid inimtegevuste kõrvaltulemina ja tahtlike helide korral on heli tekitamine oluline ja/või vältimatu osa tegevusest. Tahtlike hulka kuuluvad näiteks lõhkamised, merepõhja seismilised uuringud, sonarid ja akustilised peletajad. Tahtmatult tekkinud helisid tekitavad näiteks laevad ja merelised tööstuslikud tegevused nagu nafta puurimine, vaiade rammimine ja meretuuleparkide töötamine. Lisaks antud jaotusele on levinud ka jaotus helide kestvuse ja intensiivsuse alusel. Eristatakse impulss- ja pidevheliallikaid, kus impulssheliallikad on lühikese ajalise kestvusega, kuid suure intensiivsusega. Impulssheliallikateks on näiteks lõhkamised, seismilisteseismilised uuringud ja vaiade rammimine ehitustöödel meres. Pidevmüra allikateks on näiteks tiheda liiklusega laevateed, meretuulepargid ja merepõhja süvendustööd<ref>JA Hildebrand, ''Anthropogenic and natural sources of ambient noise in the ocean,'' Marine Ecology Progress Series, (2009)</ref>.

Veepinnal või selle läheduses olevad eluta looduse heliallikatest peamised on tuuletekkelised ja sademetega seotud. Seejuures neist laialdasem on tuuletekkeline vee pinnalainetus. Väga madalatel sagedustel 0,1–5&nbsp;Hz on helitekitaja lainete omavaheline mittelineaarne vastasmõju<ref>Kibblewhite, A.C. and Wu, C.Y., ''The theoretical description of wave–wave interactions as a noise source in the ocean''. The Journal of the Acoustical Society of America, ''89''(5), pp.2241-2252. (1991)</ref>. Sagedustest alates 5&nbsp;Hz tekitab heli lainetusest tulenev turbulents, murduva laine langemine veepinnale ja veealuste õhumullide laienemine/lõhkemine/ostilleerumineostsilleerumine<ref name=":0" />. Seejuures on tuuletekkeliste helide intensiivsus on otseses sõltuvuses [[Beauforti skaala|tuule kiirusest]]. Sademed nagu vihm, rahe ja lumi tekitavad samuti allveehelisid. Sademetest tekib heli kokkupõrkest veepinnaga ja veealuste õhumullide omavõnkumistest/lõhkemised. Kogu veesamba ulatuses on alates 100 000&nbsp;Hz oluliseks heli tekitajaks vees olevate vabade [[laengukandja]]te korrapäratu liikumine, mille tekitatud heli nimetatakse [[soojusmüra]]ks. Allveehelisid tekitavad ka veealused vulkaanid, seismiline aktiivsus, settetransport merepõhjas ja maalihked. Külmemas kliimas on oluliseks helitekitajaks veekogude jääkate. Jää tekkega, liikumisega ja sulamisega on seotud palju erinevaid helisid. Samuti tekitab lainetus jää-äärel kindlaid iseloomulikke helisid.