Johann Wolfgang von Goethe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Elukäik: tugevalt täiendatud |
|||
16. rida:
1771. aastal esitas Goethe ülikoolile doktoriväitekirja kiriku ja riigi suhetest. Teoloogid pidasid väitekirja skandaalseks ja Goethet usupõlguriks. Dekaan lükkas väitekirja tagasi, ent pakkus Goethele võimalust omandada aste madalam litsensiaadikraad. <ref>Rüdiger Safranski. „Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie.“ Hanser, München 2013, lk 100 jj</ref>. Selleks pidi ta püstitama ja kaitsma mõningaid teese. Eelviimane neist käsitles küsimust, kas lapsetapjast naine peaks saama karistuseks surmanuhtluse. Sama teemat käsitles Goethe ka hiljem oma loomingus.
Tagasi Frankfurdi jõudnult avas ta väikese advokaadibüroo, mida pidas laisalt ja huvitult neli aastat kuni Weimarisse sõiduni. Luuletamine oli talle tähtsam. Ta asus tööle „Götz von Berlichingeni“ kallal, mis ilmus [[1773]] ja leidis tormilist vastuvõttu. Seda peetakse uudse väljenduslaadi tõttu tormi ja tungi asutamisdokumendiks. <ref>Dieter Borchmeyer. „Schnellkurs Goethe.“ Dumont, Köln 2005, lk 35</ref>
[[1772]] läks Goethe taas isa nõudmisel advokaadipraktikandiks Wetzlari. Naastes oli ta edenenud küll loominguliselt, kuid mitte advokaadiametis. Järgmised kolm aastat olid Goethe elus loominguliselt kõige produktiivsemad. Näiteks sündis õnnetust armastusest oma sõbra kihlatu Charlotte Buffi vastu, millele oli lisatud veel nii isiklikke kui teiste armukogemusi, tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused".
24. rida:
=== Ametnikutöö Weimaris (1776–1786) ===
Sachsen-Weimar-Eisenachi hertsogkonnas võttis Goethe [[1776]]. aastal vastu salajase legatsiooninõuniku koha. Järgnes rida ametikohti hertsogkonna kõrgetes riigiametites. Tööasjus sai Goethe palju reisida nii hertsogkonna sees kui ka väljaspool selle piire (Dessaus, Berliinis, Šveitsis, mitu korda Harzis). Lisaks muudele ametitele juhtis Goethe 1776–1817 ka Weimari teatrit.
Ühe Weimari õuenõuniku abiga tutvus Goethe kohalike vabamüürlastega ning astus nende looži Amalia ridadesse. <ref>Nicholas Boyle. „Goethe. Der Dichter in seiner Zeit“. 1. kd: 1749–1790. Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 319 ja 387</ref>
40. rida:
=== [[Weimari klassitsismi]] periood (alates 1789) ===
Itaaliast naasnuna kohtus Goethe [[1788]]. aastal kübarameister Christiane Vulpiusega, kellest sai tema elukaaslane ja palju aastaid hiljem abikaasa. Detsembris 1789 sündis neil poeg Julius August Walter (suri 1830). Hiljem sündis neil veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Poja sünd ei takistanud Goethel tegemast [[1790]]. aastal abieluettepanekut 21-aastasele aadlisoost neiule, kuid tolle isa lükkas ettepaneku tagasi. Oma keskklassist elukaaslasega abiellus Goethe alles [[1806]].
Tööalaselt tegeles Goethe pärast Itaalia-reisi aastaid peamiselt looduse uurimisega. 1790 ilmus tema „Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären“ (’Katse selgitada taimede metamorfoosi’).
48. rida:
Pärast Prantsuse revolutsiooni ja esimese koalitsioonisõja rahutuid aastaid sai Goethe ja teised Weimari klassikud taas rohkem loominguga tegelda. Näiteks kirjutas Goethe Prantsuse revolutsioonist inspireeritud värsseepose „Hermann und Dorothea“ (’Hermann ja Dorothea’), mis kirjeldab [[Rein]]i vasakul kaldal elanud sakslase saatust.
[[1789]]. aastal tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, olles eelnevalt tema teostega tuttav. Alles viis aastat hiljem arenes sellest lähem sõprus ja kuna mõlemad pidasid antiikaja kunsti kõrgeimaks ideaaliks, siis ka koostöö: Schiller kutsus Goethe kultuuri- ja kunstiajakirja Horen väljaandjate hulka. Ka Schiller asus elama Weimarisse, millest sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller kutsus linna saksa luuletajaid ja filosoofe.
Esteetiliste põhimõtete läbiarutamise käigus lõid nad kirjandus- ja kunstikontseptsiooni, mida hakati nimetama Weimari klassitsismiks. Kaks kirjanikku innustasid teineteist vastastikku, olles üksteise parimad kriitikud. Näiteks aitas Schiller oma kommentaaridega palju kaasa Goethe romaani „Wilhelm Meisters Lehrjahre“ („Wilhelm Meisteri õpiaastad“) valmimisele ning julgustas teda jätkama „Fausti“. Goethe-uurija Nicholas Boyle’i sõnul kujutas kirjavahetus „Wilhelm Meisteri“
=== Hilisem elu (1805–1832) ===
Schilleri surm andis Goethele tõuke „Fausti“ jätkamiseks, [[1808]]. aastal ilmus selle 1. osa.
[[1810]] ilmus Goethe „Farbenlehre“ (’Värviõpetus’), millega ta oli tegelnud pea kakskümmend aastat. Teadusmaailm ei teinud teosest välja, kirjandusmaailm pidas seda poliitiliselt rahututel aegadel sündinud loominguliseks kõrvalekaldeks. <ref>Rüdiger Safranski. „Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie.“ Hanser, München 2013, lk 497 jj</ref>
[[1811]] alustas Goethe ka autobiograafia „Dichtung und Wahrheit“ (’Luule ja tõde’) kirjutamist, mille esimesed kolm osa ilmusid tema eluajal, neljas aga pärast luuletaja surma.
Lisaks süvenes Goethe idamaade kultuuri, õppis pärsia ja araabia keelt ning avaldas 1819 luulekogu „West-östlicher Divan“ (’Lääne-Ida diivan’).
Pärast abikaasa Christiane surma [[1816]] tegeles Goethe taas palju loodusteadusega, avaldades rea loodusteaduslikke kirjutisi. 1821 ilmus „Wilhelm Meisters Wanderjahre“ („Wilhelm Meisteri rännuaastad“), mis koosnes suurelt jaolt varem avaldatud novellidest.
[[1823]]. aastal palus tollal 74-aastane armunud luuletaja tõsimeeli 19-aastase Ulrike von Levetzowi kätt, neiu ütles talle aga viisakalt ära. Juba tagasiteel tõllas istudes kirjutas Goethe oma emotsioonide põhjal „Marienbader Elegie“ (’Marienbadi eleegia’), ühe oma tolle perioodi lüürilisema ja intiimsema armastusluuletuse.
Viimaste eluaastate jooksul jõudis ta veel lõpetada „Fausti“ 2. osa, seda juba mitte kirjutades, vaid aja kokkuhoiu huvides dikteerides.
22. märtsil [[1832]] suri Goethe tõenäoliselt südameinfarkti. Tema väidetavad viimased sõnad „Mehr Licht!“ (’rohkem valgust!’) ei ole üheselt tõestatud. See jutt pärineb Goethe majaarstilt Carl Vogelilt, keda polnud luuletaja surmahetkel enda sõnul ruumis.<ref>[https://www.uni-giessen.de/fbz/fb05/germanistik/absprache/sprachverwendung/gloning/tx/1833cvog.htm Universität Giessen, Institut für Germanistik]</ref>
Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär [[Johann Peter Eckermann]] raamatus "Kõnelused Goethega tema viimastel eluaastatel 1823–1832" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens", [[1836]]–[[1846]]).
| |||