Barokk (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

====Barokkstiil 1600ndatel1600. aastatel====

Vana stiili ehk esimest praktikat iseloomustas:

* polüfooniline faktuur, ;

* teksti neutraalne tõlgendus, ;

* dissonantside reeglipärane käsitlus, ;

* brevisel põhinev helivältuste süsteem, ;

* harmoonia, mis tekib meloodiate koosluses,;

Uut stiili ehk teist praktikat iseloomustas:

* raamhäältele tuginev homofooniline faktuur, ;

* teksti afektiline tõlgendus, ;

* dissonantside vabam käsitlus, ;

* muusika noteerimine lühemates helivältustes, ;

* ühehäälse meloodia valitsev roll,;

====Barokkstiil 1700ndatel1700. aastatel====

Mõiste '"barokk'" muusikastiili nimetusena tuli muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika (‘Lettre de M*** à Mlle*** sur l’origine de la musique’, pp. 868–70). Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik ''du barocco'' (moondunud pärli sarnane) ja kurtis, et ooperi muusikal puudusid läbivad meloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.

Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau "Muusikasõnastikus" (''Dictionnaire de musique'', 1768) märksõna "Barokkbarokk" all: "Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laul on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline." (''BAROQUE. Une Musique Baroque est celle dont l'Harmonie est confuse, chargée de Modulations de Dissonnances, le Chant dur & peu naturel, l'Intonation difficile, & le Mouvement contraint. Il y a bien de l'apparence que ce terme vient du Baroco des Logiciens.'')

Tagantjärele on barokile omistatud erinevaid tunnuseid:

Barokkmuusikat ja selle vaimsust analüüsides jääb eristava tunnusena pinnale ainult teatud eriline suhtumine muusika emotsionaalsesse väljendusse. 1540ndatest1540. aastatest kuni vähemalt 1720ndateni1720. aastateni kasvas sellise muusika osatähtsus, mida kasutati järjest afektiivsemate seisundite väljendamiseks, olgu need siis inspireeritud tekstist või mitte. Selline heliloojate järjest suurenev ülima emotsionaalse väljenduslikkuse taotlus viiski lõpuks ekstravagantse stiilini, millele 18. sajandi keskel anti kriitikute poolt pilkav koondnimetus "barokk". Samas, kui sellesse pilkesõnasse kodeeritud ebaõnnestumisele, ülevõimendatusele, kummalisusele, grotesksusele ja maneeridele mitte eriti mõelda, on barokkmuusikat võimalik pidada ka lihtsalt ilusaks.

* kui varasemas polüfoonilises faktuuris olid hääled kaalukuselt võrdsed, siis baroki üheks tüüpilisemaks faktuuriks kujunes ühehäälne meloodia, millele lisanduvad hääled moodustasid homofoonilise saate. Polüfooniline mõtlemine siiski ei kadunud ka baroki ajal ja saavutas uue kulminatsiooni Johann Sebastian Bachi harmoonilise kontrapunkti näol.;

* tekkis uus heliteost koos hoidev element: generaalbass ehk ''basso continuo'' (itaalia keeles 'pidev bass'). Generaalbass kujutas enesest pidevalt kõlavat bassimeloodiat koos juurdekuuluva harmooniaga. Generaalbassi partiid võis mängida kas üks või mitu muusikainstrumenti. Tavaliselt bassimeloodiat mängis kas ''viola de gamba'', tšello ja/või fagott, millele võis lisanduda ''violone'' või kontrabass ning harmooniat võis mängida näiteks orel, klavessiin, lauto, teorb või harf, nad kõik väiksemates rühmades või ka koos. Generaalbassiga seotud harmoonia noteeriti bassimeloodia konkreetse heli ala- või ülapoolele märgitud numbrite abil, mis tähistasid antud helist üles ehitatava akordi intervallistruktuuri. Kuna kirja oli pandud ainult bassiliin ja harmoonia, siis harmooniapillide mängijate jaoks oli tavaline konkreetne realisatsioon improviseerida. GeneraalbassileGeneraalbassiga sarnast akordimärkide süsteemi kasutatakse tänapäeval levimuusikas.;

* muusikalise materjali loomisel kasutati arvsümboolikat ja matemaatilisi proportsioone;

* motiividel oli tihti sümboli tähendus, mis pidi võimendama teatud afekti, näiteks ristimotiiv, B-A-C-H;

* armastatud kompositsioonitehnikaks kujunes fuuga, mis võimaldas luua avatud vorme.

[[Pilt:Baschenis - Musical Instruments.jpg|pisi|[[Evaristo Baschenis]]'e maal, millel on kujutatud barokkinstrumente, sealhulgas [[rataslüüra]], [[klavessiin]], ''[[viola da gamba]]'', [[lauto]], [[viiul]] ja [[barokk-kitarr]]]]