Sindbisi viirus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Whisfel (arutelu | kaastöö)
keeletoimetus
PResümee puudub
16. rida:
Nsp3-l on kaks selgelt eristuvat [[Domeen (struktuuribioloogia)|domeen]]i, N-terminaalne ja [[C-terminaalne ots|C-terminaalne]]. Neil kahel domeenil on viiruse replikatsioonis erinevaid rollid.<ref name="strauss" /> NsP3 C-terminaalne regioon kodeerib [[Seriin|seriine]] ja [[Treoniin|treoniine]], mida saab viiruses [[Fosforüülumine|fosforüüleerida]]. Vähenenud fosforülatsiooni korral toodetakse viiruses vähem negatiivse ahelaga RNA-d.
 
NsP4 on viiruse RNA-st sõltuv [[RNA polümeraas]]. Üksinda ei replitseeri nsP4 RNA-d. Arvatakse, et nsP4 sünteesib nii positiivse kui ka negatiivse ahelaga RNA-d. N-terminaalne regioon on vähe konserveerunud. N-terminaalselt lühendatud Sindbisi viiruse nsP4 evib adenüültransferaasi aktiivsust, mis võib olla seotud 3´-otsas asuva polü(A)-saba struktuuri sälitamisegasäilitamisega.<ref name="understanding" />
 
=== Struktuursed valgud ===
25. rida:
E1 ja E2 on [[glükoproteiin]]id, mis pannakse kokku [[heterodimeer]]ideks ning mida [[Glükosüleerimine|glükosüleeritakse]] ja transporditakse plasmamembraanile.<ref name="zhang" /> E2 ja E1 stabiilne [[Dimeer|heterodimeer]] säilib pärast viiruse dissotatsiooni puutumatuna ja kolm E1-E2-heterodimeeri interakteeruvad viiruse pinnal olevate piikidega. E1 ja E2 on kovalentselt seotud [[Palmitiinhape|palmithapetega]]. See on Sindbis viiruse ja SF-viiruse ainulaadne omadus alfaviiruste hulgas. Pärast viiruse ühinemist rakumembraaniga E1-E2-heterodimeer laguneb, et tõsta E2 monomeeride ja E1 homotrimeeride hulka. Piikides keerduvad kolm heterodimeeri ümber üksteise ning seejärel eralduvad.<ref name="strauss" /> E2 on vastutav viiruse kinnitumise eest sihtmärkrakule, seondudes raku pinnaretseptorile.<ref name="uniprot" />
 
P62 on [[prekursor]], mis lõigatakse E2ks ja E3ks.<ref name="strauss" /> P62 toodetakse viimases etapis aravatavastiarvatavasti selleks, et ära hoida E1 liitumist rakupinnale enne viiruse lõpliku eksporti.<ref name="uniprot" /> P62-l on kaks membraani toestavat domeeni. Esimene on ankurdomeen glükoproteiini jaoks. Teine domeen sisaldab järjestust, mis on vajalik kapsiidivalgu spetsiifiliseks äratundmiseks.<ref name="Ug3T7" />
 
6K on membraanivalk, mis on seotud viiruse glükoproteiini töötlemisega, rakku sisenemisega ja viiruspartiklite moodustumisega. 6K on väike [[Hüdrofoobsus|hüdrofoobne]] peptiid, mis aheldab E1 ja E2 ning mille C-terminaalne domeen käitub signaaljärjestusena E1 ümberpaiknemisel. 6K on samuti ühendatud palmithapetega.<ref name="strauss" /> Lisaks mõjutab see lipiidide selektsioone, mis interakteeruvad glükolipiidide transmembraansete domeenidega. See omakorda mõjutab [[Lipiidne kaksikkiht|kaksikkihi]] deformeeritavust.
41. rida:
Sindbisi viirus nakatab inimesi, sääski ja [[Linnud|linde]]. Pole ühtegi tõendit selle kohta, et viirus oleks nakatanud teisi [[Imetajad|imetajaid]] peale inimeste. Viirus kuulub [[Arboviirused|arboviiruste]] hulka, mis tähendab, et viirust kantakse üle [[Lülijalgsed|lülijalgsetega]], Sindbisi viiruse puhul sääskedega. Tegemist on kõige laiemalt levinud arboviirusega.<ref name="medicine" />
 
Inimestel on Sindbisi-viirusnakkus viirushaigus sageli isemööduv ja märkamatu. Infektsioon algab palaviku, kõhu- ja peavaluga. Akuutse faasi ajal on tüüpilisteks sümptomiteks [[artriit]], sügelev lööve, väsimus, kõrge palavik, lihas- ja peavalu. Lööve esineb kogu kehal ja jalgadel.<ref name="canada" /> Tekivad villid surve all olevatel kehaosadel, nagu jalatallad ja peopesad. Artriit tekib jäsemete liigestes. Mõnel inimesel võib viirus kulgeda krooniliselt. Sindbisi-viirusnakkust viirushaigust kutsutakse [[Rootsi|Rootsis]] Ockelbo haiguseks, [[Soome|Soomes]] Pogosta haiguseks ja [[Venemaa|Venemaal]] Karjala palavikuks.
 
Esimesena kirjeldati Sindbisi-viirusnakkuse viirushaiguse sümptomeid [[Uganda]]s 1961. aastal. Sel ajal polnud [[Euroopa|Euroopas]], [[Aafrika|Aafrikas]], [[Aasia|Aasias]] ega [[Austraalia|Austraalias]] veel ühtegi teadaolevat Sindbisi viiruseviirusega nakatumise nakkusjuhtumitjuhtumit. Euroopas isoleeriti Sindbisi viirustviirus esimesena [[Itaalia|Itaalias]] 1975. aastal.<ref name="medicine" />
 
Sindbisi viiruse diagnoosimiseks kasutatakse [[IgM-antikeha|IgM-antikehade]] analüüsi. IgM-antikehad on veres leitavad esimese kaheksa päeva jooksul alates haigestumisest. Spetsiifilist ravimit pole, kuid on leitud aineid, mis inhibeerivad infektsiooni.<ref name="canada" /> Esimesena neist avastati [[klorokviin]]. Väikesed RNA-molekulid takistavad viiruse replikatsiooni. NsP1 on hea sihtmärk antiviraalsele teraapiale. Samuti on nsP3 hea sihtmärk viirusevastastele ühenditele.<ref name="understanding" />