Julian Rotter: erinevus redaktsioonide vahel

Rotter sündis 22. oktoobril 1916 [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[New Yorgi osariikYork|New YorgiYorgis osariigis]] [[Brooklyn]]is juudi immigrantidest vanemate pere kolmanda pojana. Rotteri isal oli edukas äri kuni [[Ülemaailmne majanduskriis|suure depressioonini]]. Majanduskriis mõjutas Rotterit olema teadlik sotsiaalsest ebavõrdsusest ja sotsiaalse keskkonna mõjust inimestele. Huvi psühholoogia vastu tekkis tal keskkoolis, kui ta luges muuhulgas [[Sigmund Freud|Freud]]i ja Adleri teoseid. 1933. aastal asus ta õppima [[Brooklyn College]]'is. Kolledžis oli tema põhierialaks keemia, kuigi teda paelus rohkem psühholoogia. Tema arengut psühholoogina mõjutas kolledžiõpingute ajal [[Solomon Asch]]. Rotter omandas magistrikraadi [[University of Iowa]]'s, kus tema õppejõuks oli [[Kurt Lewin]]. Aastal 1939 alustas Rotter õpinguid [[Indiana University]] doktorantuuris kliinilise psühholoogia suunal.

Ajal, mil Rotter töötas välja oma [[sotsiaalse õppimise teooria]], oli domineerivaks suunaks kliinilises psühholoogias Freudi psühhoanalüüs, mis keskendus inimeste sügavatele instinktidele kui käitumise determinantidele. Tungide teooriast oli tol ajal mõjutatud ka õppimisteooriad, mille kohaselt motiveerivad inimesi psühholoogilised impulsid, mis meie vajadusi rahuldavad. Rotter liikus edasi teooriatest, mis baseerusid instinktide teooriale tuginevale psühhoanalüüsile ja tungidele tuginevale biheivorismilebiheiviorismile ning lõi sotsiaalse õppimise teooria. Rotter uskus, et psühholoogilisel teoorial peab olema motivatsiooniline printsiip, mis on psühholoogiline.

Oma 1954. aastal avaldatud kirjutises "Social Learning and Clinical Psychology" esitles ta vaate, mille kohaselt mõjutab inimeste motivatsiooni sooritada mingit tegevust see, mis on antud tegevuse oodatav tulemus või mõju. Inimesed soovivad vältida negatiivseid tagajärgi ning samal ajal ihaldavad positiivseid tulemusi. Inimene, kes eeldab, et mingisugusele tegevusele järgneb positiivne tagajärg või arvab, et selleks on kõrge tõenäosus, on ka ise kõrgema tõenäosusega valmis antud tegevust sooritama. Positiivne tagajärg on käitumist sarrustav ehk inimene kordab seda tõenäoliselt ka edaspidi. Sotsiaalse õppimise teooria pakub välja, et käitumist mõjutavad lisaks psühholoogilistele teguritele samuti sotsiaalne kontekst ningja keskkondlikud teguridkeskkonnategurid. <ref>Rotter (1954)</ref>