Fiat-raha: erinevus redaktsioonide vahel

Juba [[Bank of England|Bank of Englandi]] asutamisel lubas kuningas panga asutamisaktiga väljastada selle asutajatel kümme korda rohkem paberraha, kui selle asutanud eraisikud kullas sisse maksid. 2008. aasta finantskriisi ajal selgus, et [[Lehman Brothers|Lehman-Brothers]] Holdings Inc. oli väljastanud krediite 31 korda rohkem, kui neil oli omavahendeid. Selle panga pankrotist jäi järele 600 miljardit USDdollarit võlgasidvõlgu. Belgia Dexia pank ([[:en:Belfius|Belfius Bank and Insurance]]), mis laenas valdavalt kohalikele omavalitsustele ja riikidele, jõudis oma kapitali kordistada 60 korda, enne kui kaotas 2011. aasta majanduskriisi ajal maksevõime.

Fiat-rahaga kaasneb rahakülluse fenomen. Näiteks ületas Föderaalreservi andmetel 2019. aasta septembris Ameerika Ühendriikides väljastatud väärtpaberifondide võlakirjade, lühiajaliste ja säästuhoiuste (M2) kogumaht (15 003 miljardit USDdollarit) ligi neli korda käibel olevate müntide ja paberraha (M1) mahtu (3 8733873 miljardit USDdollarit).<ref>https://www.federalreserve.gov/RELEASES/h6/current/default.htm#t2tg1link</ref> Baselis asuv Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (ingl. Bank for International Settlements, [https://www.bis.org/ BIS]) on alates 1985. aastast „Punase raamatu“ nime all tuntuks saanud aruannet, milles tuuakse välja ringluses olevate pangatähtede ja müntide kogus kokku (aasta lõpu seisuga, USA dollaritesse arvestatuna) ja antud riigi elanike arvuga jagatuna (keskmine inimese kohta).<ref>"BIS – Red Book: CPMI countries". www.bis.org. http://www.bis.org/list/cpmi/tid_57/ </ref> 2015. aasta lõpus varieerus see inimese kohta Šveitsi 9213 USA dollarist Lõuna-Aafrika 113 USA dollarini, keskmiselt 1558 dollarit. Kui sama summa jagada antud riigi SKP-ga, siis varieerus raha hulk Jaapani 19,4%-st Rootsi 1,7%-ni, sel ajal kui keskmiselt oli seda 8,9%.

Bloomberg märkis 2019 aasta jaanuaris, et maailma (ametlik) koguvõlg on jõudnudkasvanud 244 triljoni (244 000 000 000 000) USD-nidollarini.<ref>https://www.bloomberg.com/news/articles/2019-01-15/global-debt-of-244-trillion-nears-record-despite-faster-growth</ref> Maailma derivatiivide turu maht ületas samal ajal juba 600 triljoni USDdollari piiri.<ref>https://www.marketwatch.com/story/this-is-how-much-money-exists-in-the-entire-world-in-one-chart-2015-12-18</ref> Kui seda võrrelda maailma SKP-ga, mis oli CIA World Factbooki andmetel 82 triljonit (varasemates allikates miljardit) USDdollarit, siis ilmneb, et võlakohustused ületavad olemasolevat vara 3 korda ja tulevikutehingute maht 8 korda aastas toodetavat tulumahtu.

Kui riigi rahasüsteemi valitsejad tahavad piirata likviidsuskriisi mõju majandusele ja seeläbi pehmendada majanduse tsüklilisest arengust tulenevaid probleeme, siis peavad nad kogu aegraha juurde trükkima. See aga tähendab, et katteta raha hulk kasvab ning see omakorda põhjustab raha väärtuse vähenemise – inflatsiooni. Vaadates juuresolevat diagrammi näeme, et alates riikidevahelise Bretton Woodsi lepingu sõlmimisest 1944. aastal, kadus deflatsioon ning dollarite kogus rahaturul hakkas järjekindlalt kasvama ning muutus eriti kiireks pealepärast sama lepingu tühistamist 1971. aastal.

[[Fail:ECB-Balance-Sheet-until-November-2018-768x504.png|pisi|Euroopa Keskpanga bilansimahu muutumine pealepärast 2008. aastal alanud ülemaailmset likviidsuskriisi ]]

Kui Ameerika Ühendriikide [[Föderaalreservi Süsteem|Föderaalreservi]] rahapoliitika eesmärgiks on sõnastatud tööhõive maksimeerine, siis Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika eesmärgiks on määratletud vähemalt 2% inflatsiooni hoidmine.<ref>ECB homepage, Monetary Policy. 13.10.2019. https://www.ecb.europa.eu/mopo/html/index.en.html</ref> Mõlemal juhul tähendab see, et keskpangad peavad likviidsuskriisi vältimiseks emiteerima kogu aeg raha juurde. Kuid iga-aastane 2% inflatsioon tähendab, et inimeste käes oleva või pangaarvelpangakontol seisva raha väärtus väheneb igal kuul 0,17% ning 50 aasta pärast on tänavu emiteeritud raha väärtus muutunud nulliks!

Nagu juuresolevalt diagrammilt ilmneb, on kriisieelsest 2008. aastast peale Föderaalreservi rahaemissioon kasvanud maksimaalselt 5 korda. 2019 aasta lõpu seisuga on see algupärasest ikka veel 4,5 korda suurem – s.t võlakirjade sisseostu kaudu on turule paisatud 4,5 korda rohkem raha, kui seda oli enne kriisi. Samasugune pilt ilmneb ka juuresolevalt Euroopa Keskpanga bilansimahtu kirjeldavalt diagrammilt – kriisieelse perioodiga võrreldes on fiat-raha kogus turul kokku kasvanud 4,5 korda. Eriti kiire katteta raha hulga kasv algas 2015. aasta märtsis, mil EKP alustas „kvantitatiivse lõdvendamise programmi“<ref>http://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/eu-affairs/20150320STO36308/kvantitatiivne-lodvendamine-mida-soovib-ekp-sellega-saavutada</ref> mahus, mis vastaks u 250 eurole iga eurotsooni inimese kohta ühes kuus ja kuna see jätkus ka 2019. aastal, siis on nüüdseks emiteeritud juba iga inimese kohta vähemalt 12 000 eurot. Ja seda olukorras, kus tootmine ei ole ületanud veel kriisieelset mahtu. Kogu nimetatud raha laenati erapankadele intressivabalt, kuid kuna erapangad laenavad selle välja intressi eest, siis võib arvata, et järgmise rahanduskriisi mastaap ületab vastavalt eelmise kriisi oma mitmekordselt.

Vastavaid näiteid olukordadest, kus riikide keskpangad on hakanud raha kontrollimatult emiteerima võib tuua nii ajaloost kui ka tänapäevast. Euroopa ajaloost on tuntuimad näited fiat-raha odavnemisest [[Weimari Vabariigi hüperinflatsioon]] 1923. aastal ning pealepärast II maailmasõda Ungari [[forint|forindiforinti]] väärtuse sulamisest. Viimaste aastakümnete tuntuim näide on [[Zimbave dollar|Zimbabwe dollar]]i väärtuse vähenemisest pealepärast riigi iseseisvumist ning selle hüperinflatsioonist aastatel 2000–2008 ning Venezuela [[bolivar]]i väärtuse kadumine.