|
Herder võttis 1770. aastatel esimesena kasutusele mõiste "rahvalaul". Tema tähelepanu kirjakultuurita rahvaste laulude vastu pani aluse paljude Euroopa väikerahvaste kultuurilisele eneseteadvusele. Herderi rahvalaulukogu on segu suulistest ja kirjalikest lauludest, autoriga ja autorita lauludest. Tänapäevane arusaam rahvalauludest on kaugenenud Herderi nägemusest, mis oli avar ning hõlmas kõigi rahvaste hääli, olenemata nende ühiskondlikust staatusest. Nii on kogus esindatud näiteks Shakespeare'i looming ühes läti dainade ja eesti regilauluga.
Rahvalaulukogu pealkirjaga "Alte Volkslieder" ("'Vanad rahvalaulud"') oli trükivalmis ja kirjastusele üle antud 1773. aastal, kuid kriitika kartuses võttis Herder käsikirja tagasi ning see ei jõudnud trükki.<ref name="Lukas 2016">Lukas, Liina 2016. Herder keelest ja kirjandusest. Balti kirjakultuuri sümpoosioni järelkaja. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 42.</ref> Laulud olid kokku kogutud erinevatest kirjalikest allikatest. Eesti lauludest ainsana oleks kogus olnud esindatud Christian Kelchi kroonikas avaldatud "Jörru, Jörru!"<ref>Undusk, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus nr 9, lk 580.</ref>
Herderi rahvalaulukogu "Volkslieder" ("'Rahvalaulud"') ilmus aastatel 1778–1779. Seda kogu kavandas Herder põhjalikumalt. Ülesehituse aluseks on Herder võtnud antropoloogilise põhimõtte, kus eri rahvuste laulud on paigutatud teemade kaupa, rõhutamaks nende võrdsust ja laulude ülesust.<ref>Paškevica, Beata. 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. – Mäetagused, nr. 65, lk 60.</ref> Antoloogia kavandamisel saatis ta palve Liivimaa haritlastele koguda eestlaste ja lätlaste laule. August Wilhelm Hupel saatis kohalike kirikuõpetajate ja literaatide abiga Herderile 8 eesti ja 79 läti rahvalaulu, millele oli lisatud sõnasõnaline tõlge. Kogumine sai alguse 1777. aasta oktoobris ning juba veebruaris 1778 sai Herder laulud kätte.<ref>Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn, Riigiarhiiv, lk 398–406. </ref> Lauludele tegi Herder saksakeelse variandi, tuginedes kogujate märkmetele. Herderi rahvalaulude kogumine Liivimaal oli ainulaadne omas ajas, sest kogumine toimus ehedas keskkonnas ning laulud pandi kirja ilma vahendajata.<ref>Paškevica, Beata. 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. – Mäetagused, nr. 65, lk 62.</ref> Eesti laulud antoloogias "Volkslieder": neljast katkendist koosnev pulmalaul "Einige Hochzeitslieder" ("Mõned pulmalaulud"), "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"); "Lied vom Kriege" ("Venna sõjalugu").
Enim populaarsust saavutas pärast Herderi surma 1807. aastal avaldatud "Volksliederi" teine trükk, mis sai pealkirjaks "Stimmen der Völker in Liedern" ("'Rahvaste hääled lauludes"'). Kogu koostasid Caroline Herder ja Johannes von Müller. Herderi temaatiline ülesehitus on siin asendunud etnoloogiliste põhimõtetega ning laulude valik ja hulk on muutunud.<ref name="Lukas 2016"/> Eesti lauludest on kogus esindatud "Der Hagestolze" ("Kuldnaine"), "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"), "Lied vom Kriege" ("Venna sõjalugu").
Jaan Undusk on kommenteerinud eesti rahvalaulude esinemist Herderi kogus järgmiselt:<blockquote>"...eesti rahvalaulude avaldumine Herderi populaarses kogumikus on võrreldav Eesti ja Itaalia rahvusmeeskondade kohtumisega jalgpallis, mis praegu veel Eesti jalgpallile erilist au ning kuulsust ei lisa, aga ometi mitmekümnele miljonile Itaalia jalgpallifännist televaatajale Eesti olemasolu teadvustab/---/Eesti rahvalaulud Herderi antoloogias märkisid eesti luule väljailmumist – tagasihoidlikult küll, aga siiski – maailmaareenile, seejuures väga heas seltskonnas, kontekstis, mis seda etteastet kahtlemata õilistas."<ref>Undusk, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus nr 9, lk 577–587.</ref></blockquote>
|
