Piltdiagnostika: erinevus redaktsioonide vahel

{{toimeta}} {{keeletoimeta}}

 

Piltdiagnostikaks kasutatakse [[röntgenikiirgus]]t ([[röntgenuuring]]; näiteks [[mammograafia]]s ja [[kompuutertomograafia]]s, [[raadiolained|raadiolaineid]] ([[magnetresonantstomograafia]]s), [[gammakiirgus]]t ([[tuumameditsiin]]is) ja [[ultraheli]] ([[ultraheliuuring]]).

Magnetresonants tehnika võimaldab saada tomograafiliste kujutiste komplekt, milles sisalduvad pildid, kus iga punkt sõltub mikromagnetomandustest, mis vastavad sellele punktile. Seetõttu on kujutistel, mis on saadud magnetresonantstehnikat kasutades, parem kvaliteet ja kontrast võrreldes kompuutertomograafiaga. Magnetresonantsi puudus on see, et skaneerimisel kulub rohkem aega. Seetõttu, juhul, kui patsiendi liikumist pole võimalik kontrollida ([[pediaatria]]) või anatoomilises piirkonnas, kus liikumine alati toimub (südametukse), kasutatakse ikka kompuutertomograafiat. Samuti eelistatakse kompuutertomograafiat trauma juhtudel ning juhul, kui patsiendil on sisemised ferromagnetilised objektid või [[Implantaat|implandid]].<ref name="EKK" />

 

 

Anatoomilise kujutise koostamistel kasutatakse ka kõrgsagedusliku (ultra) heli vormis mehaanilist energiat. Andur, mis on otsekontaktis kudedega, genereerib lühiajalist ultraheli impulssi. Helilained levivad kudede sisse ning peegelduvad keha sisestruktuuritest. Tekib kaja. Andur kogub neid tagasi peegeldunud helilaineid. Kaja amplituudi kasutatakse heleduse arvutamiseks must-valges kujutises, mis näitab patsiendi tomograafilist lõiget.

Tuumameditsiini piltdiagnostika võimaldab saada informatsiooni mitte ainult patsiendi anatoomiast, vaid ka keha füsioloogilisest seisundist. Näiteks talliumil on kalduvus kontsentreeruda südame tavalistes lihastes, aga piirkondades, mis on [[Infarkt|infarktilised]] või [[Isheemia|isheemilised]], kontsentreerub tallium nõrgemini. Need piirkonnad näevad välja nagu "tühjad laigud" tuumameditsiini kujutistel ning näitavad südame funktsionaalset seisundit. Tuumameditsiini piltdiagnostika on emissioonpildistamise viis (mis on vastand transmissioonpildistamisele), kuna energiakiirgus algab keha sees, siis välist energiaallikat pole vaja.<ref name="KKE" />

 

 

Positronid on positiivselt laetud elektronid, mida mõned radioaktiivsed isitoobid kiirgavad. Näiteks hapnik:15. isotoobi lagunemise tõttu ilmub positron, mis ühineb kohe elektroniga. Mõlema osakese massid muutuvad energiaks annihilatsiooni protsessis tuntud Einsteini valemi järgi (E = mc²). Seda kiiratud energiat nimetatakse annihilatsiooni radiatsiooniks. Annihilatsiooni radiatsiooni tulemused on kaks footonit, mis on kiiratud korraga vastassuunas, ehk 180 kraadi üksteise suhtes. Positroni kiirguse tomograafias asuvad detektorid ringina patsiendi ümber. Nendel detektoritel on eriline lülituseskeem, mis võimaldab identifitseerida footoni paare, mis ilmuvad [[annihilatsioon]]i protsessis. Kui niisugune paar jõuab kahele detektorile, eeldatakse, et annihilatsioon toimus kuskil sirgel nende kahe detektori vahel. Seda infot kasutatakse, et matemaatiliselt arvutada isotoobi kolmemõõtmeline jaotus, mille tulemus on tomograafilise kujutise kogum.<ref name="KKE" />