Austerlitzi lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Varem oli [[Napoleon|Napoleon Bonaparte]] võitnud austerlasi [[Ulmi lahing|Ulmi lahingus]] ning ettevaatlik Vene vägede ülemjuhataja [[Mihhail Kutuzov]] tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes [[Viin]]i ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Samas kasutas Kutuzov nn [[põletatud maa]] taktikat ning Napoleon püüdis läheneva talve ja Austria vägede uuesti koondumise kartuses astuda võimalikult kiiresti liitlasvägedega otsustavasse lahingusse. See võimalus saabus 110 kilomeetri kaugusel Viinist, [[Austerlitz]]i linna juures (praegune [[Slavkov u Brna]] [[Tšehhi]]s [[Brno]] lähedal), kui Napoleon suutis jätkuvalt oma vägede liikumiskiirusega liitlasi jätkuvalt üllatada ja jõudis Austria-Venemaa ühendvägedele järele.

Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks see, et liitlasvägede juures olid nende riikide monarhid – [[Venemaa keiser]] [[Aleksander I]] ja [[Saksa-Rooma keiser]] [[Franz II]] (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka '''kolme keisri lahinguks'''),. nimeltNimelt ei pääsenud liitlasvägede ülemjuhataja Kutuzovi sõna maksvusele ja see oli üks paljudest tähtsatest teguritest, mis maksis liitlastele valusalt kätte. Liitlastele oli kahjuks ka nende omavaheline halb läbisaamine ja kehv staabitöö, lisaks ei suutnud nad ka keerukaid manöövreid vajaliku kiirusega ja kooskõlastatult sooritada. Prantslased olid aga väga motiveeritud, oma aja tipptasemel ohvitseride ja sõjaväeliste oskustega. Taktikalistelt oskustelt olid nad vaieldamatult parimadmaailma maailmasparimad.

''Vägede suurus ja kaotuste ulatus on teatmeteostes ja ajaloolistes ülevaadetes natukepisut erinev.''

*Prantslastel 65 000 – 75 000 (allikate andmed ei ühti). Prantslased olid vähemuses 4:5neli viie vastu.

*Kaotused: ''prantslastel'' 1300 langenut ja 7000 haavatut; ''liitlastel'' 16 000 langenut või haavatut, 11 500 vangivõetut.

[[Image:Battle of Austerlitz, Situation at 1800, 1 December 1805.png|300px|thumb|right|Liitlased (punane) ja prantslased (sinine) Austerlitzi lahingus 1. detsembril kell 18 .]]

Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema ''parem tiib'' oli selgeltnähtavaltselgesti nähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje, nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt Pratzeni kõrgendikult. Liitlastele jäi mulje, nagu keskenduks Napoleon vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse.

2. detsembri (vana kalendri järgi 20. novembrilnovembri) koidikul liitlased ründasidki prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest – [[Louis Nicolaus Davout]] ja tema väed. Peale Davout' vägede appitulekuabi tuli kaitsjatele kasuks ka soine pinnas, Goldbachi jõe ümbruses, kaitsjatele kasuks. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 [[Nicolas Jean de Dieu Soult|Soult]]ile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov, kes olukorra tõsidust taipas, saatis keiserliku ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe kõrgendikule paiskamisega, mis sundis venelasi taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout' haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse veteranide taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi jää ja kaotas elu uppudesuppus.

Lahing demonstreeris liitlastele karmi õppetunni näolabil, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Oma aja kohta oli tegu vaieldamatult andeka väejuhiga,. kelleTema ainukeseksainsaks vääriliseks vastaseks oli Mihhail Kutuzov, kes Austerlitzis end näidata ei saanud. Lahingu otseseksotsene tagajärjekstagajärg oli Austria-Prantsuse rahuleping, venelased aga taandusid Poolasse. Koalitsioonil oli sellega lõpp.