Kakskeelsus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kakskeelsus''' ehk '''bilingvism''' on [[nähtus]], mille korral inimene omandab [[emakeel]]ena kaks keelt ning on valmis vajadusel teisele keelele ümber lülituma. Kakskeelsus on[[õppimine| õppimise]] ja[[õpetamine| õpetamise]] tulemus. Teise keele omandamine on seotud täiendava koormusega inimese [[psüühika]]le, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi:[[tunne| tundeid]], [[võime]]id, [[tahe]]t, ja [[mälu]].

Kakskeelse lapse [[keelekäsitlus]] erineb ükskeelse lapse omast., Kunasest [[keel]] ja [[mõtlemine]] on tihedalt seotud, siis mõjutab kakskeelsus otseselt lapse [[mõtlemisprotsess]]e. Selle tõttuSeetõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval ka [[hariduslik erivajadus|hariduslike erivajaduste]] hulka kuuluvaks nähtuseks.

Kakskeelsus võib olla nii keelte võrdselt hea valdamine kui ka ühe keele kujunemine n-ö [[dominantkeel]]eks., Dominantkeelmis võib elu jooksul ka muutuda. Samuti võib välja kujuneda suutmatus end kummaski keeles väljendada ehk [[poolkeelsus]].

Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel, või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Kakskeelsuse mõju hindamiseks [[lapse areng]]ule tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka[[keskkond| keskkonnast]] tulenevaid [[tegur]]eid. Tähele tulekstuleb panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeelel on suur potentsiaalmõju kujuneda lapse [[dominantkeel]]eks. Oluline on ka see, millised võimalused on lastel kõneldavaid keeli väljaspool kodu kasutada. Kui väljaspool kodu räägitakse omakorda neljandat keelt, on see täiendav risk lapse arengule.

Kakskeelsuse juures on olulinetähtis [[interferents]] ehk keelte vastasmõju., Seemis on ühe keele grammatika süsteemne mõju teise keele grammatikale selle omandamise ajal, põhjustades kakskeelse arengus (sh selle kiiruses) olulisi erinevusi võrreldes ükskeelse lapsega. Keelte vastasmõju on üks kakskeelsete laste kõnes esinevate vigade peamisi põhjusi.põhjuseid, Lapsedmistõttu lapsed võivad keeli segiomavahel segamini ajada ja sellenende omadusi ära vahetada.

Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka täiendav intellektuaalne [[pinge (olukord)|pinge]]. Selle, pingemille kompenseerimiseks tuleb last motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate [[tähelepanu]], toetamist ja [[individuaalne lähenemine|individuaalset lähenemist]]. Mitteja mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges ja pealesuruva [[stress]]i all), võib kampaania korras lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine anda halbu vilju.

==Keelelise vastasmõju ilmingud==:

*[[Ülekanne (keeleteadus)|Ülekanneülekanne]]

*[[Viivitusaktseleratsioon]]

*Kakskeelsetel on suuremrikkam [[sõnavara]].

*Kakskeelsete [[mõtlemine]] on paindlikum ja keelealane [[loovus]] on suurem.

*Eri keeli rääkivad inimesed kuulevad ja tekitavadmoodustavad [[häälik]]uid erinevalt – tekivad raskused õige häälduse omandamisel. Laps peab õppima eristama palju rohkem sarnaseid häälikuid kui ükskeelses ümbruses kasvav laps.

*Kõige ohtlikum on mõistemoodustiste [[vaegareng]]. Näiteks [[Venevene]] lapsel on raske teha vahet kodu ja maja vahel – [[saksa keel]]es ''Heim'' ja ''Haus'', vene keeles mõlemad ''dom''.