Kolmanda koalitsiooni sõda: erinevus redaktsioonide vahel

| osa = [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdadest]] ja [[Koalitsioonisõjad|Koalitsioonisõdadest]]

| pilt = Austerlitz-baron-Pascal.jpg

| aeg = 1803–1806

| koht = [[Kesk-Euroopa]], [[Itaalia]] ja [[Atlandi ookean]]

[[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritannia]] oli samuti Prantsusmaaga sõjas pärast jätkuvat vaenutegevust seoses [[Amiens'i rahu]] murdmisega ja jäi ainsaks riigiks pärast [[Pressburgi rahu]], kes veel Prantsusmaaga sõdis. Aastatel 1803–1805 oli Suurbritannia pidevas [[Napoleoni kavandatud sissetung Ühendkuningriiki|Prantsuse sissetungi]] hirmus. [[Royal Navy]] tagas siiski ülemvõimu merel ja purustas Prantsuse-Hispaania laevastiku otsustavalt [[Trafalgari lahing]]us oktoobris 1805.

 

 

26. detsembril 1805 sõlmisid Austria ja Prantsusmaa Pressburgi rahu, mis viis Austria välja nii sõjast kui ka koalitsioonist, samas kinnistas see kahe suurriigi varasemad [[Campo Formio rahu|Campo Formio]] ja [[Lunéville'i rahu|Lunéville]]'i lepingud. Leping kinnitas Austria maadeloovutused [[Itaalia]]s ja [[Baieri]]s Prantsusmaale ning [[Saksamaa]]l Napoleoni Saksa liitlastele, nõudis alistatud Habsburgidelt hüvitist 40 miljonit franki ning võimaldas löödud Vene vägedele koos relvade ja varustusega vaba pääsu läbi vaenuliku territooriumi tagasi oma kodumaale. Võit Austerlitzi all lubas ka [[Reini Liit|Reini Liidu]] loomise, Saksa riikide kogum, mis mõeldud puhvertsooniks Prantsusmaa ja Kesk-Euroopa vahele. Nende sündmuste otsesel tagajärjel lakkas [[Saksa-Rooma riik]] olemast, kui [[Saksa-Rooma keiser]] [[Franz II]] loobus aastal 1806 keisritroonist, säilitades ainsa ametliku tiitlina Austria keiser [[Franz II|Franz I]]. Need saavutused ei loonud siiski kontinendil kestvat rahu. Austerlitz ei ajanud ei Venemaad ega Suurbritanniat, kelle armeed kaitsesid Sitsiiliat Prantsuse sissetungi eest, koju puhkama. Vahepeal tekitas [[Preisi kuningriik|Preisimaa]], olles murelik kasvava Prantsuse mõju pärast [[Kesk-Euroopa]]s, aastal 1806 [[Neljanda koalitsiooni sõda|Neljanda koalitsiooni sõja]].

Märtsis 1802 nõustusid Prantsusmaa ja Suurbritannia lõpetama [[Amiens'i rahu]]ga vaenutegevuse. Esmakordselt kümne aasta jooksul oli kogu Euroopas rahu. Kuid kahe poole vahel säilis palju probleeme, tehes lepingu rakendamise üha raskemaks. Briti valitsus pani pahaks kõigist koloniaalvallutustest loobumist aastast 1793. Napoleon oli vihane, et Briti väed olid veel [[Malta]]l. Pingeline olukord vaid halvenes, kui Napoleon saatis ekspeditsiooniväed purustama [[Haiti revolutsioon]]i. Mais 1803 kuulutas Suurbritannia Prantsusmaale sõja.

 

 

Detsembris 1804 viis Inglise-Rootsi leping, mis võimaldas brittidel kasutada [[Rootsi Pommeri]]t raha eest sõjalise baasina Prantsusmaa vastu, Kolmanda koalitsiooni loomiseni. Rootsi valitsus katkestas diplomaatilised suhted Prantsusmaaga pärast [[Louis Antoine de Bourbon-Condé|Enghieni hertsogi]] hukkamist. Briti peaminister [[William Pitt Noorem|William Pitt]] kasutas aastatel 1804 ja 1805 hulgaliselt diplomaatilist aktiivsust, mis oli suunatud uue koalitsiooni moodustamise suunas Prantsusmaa vastu. Vastastikune usaldamatus brittide ja venelaste vahel leevenes mitme Prantsusmaa poliitilise vea taustal ja aprillis 1805 sõlmiti liiduleping. [[Läänemeri|Läänemerd]] valitses Venemaa, millega Suurbritannia ei olnud rahul, kuna see pakkus väärtuslikke kaupu, nagu puit, tõrv ja kanep, mis olid ''[[Royal Navy]]'' jaoks hädavajalikud. Lisaks toetas Suurbritannia [[Osmanite riik]]i Venemaa rünnakute vastu [[Vahemeri|Vahemere]] suunal. Juba kroonitud keiser Napoleon lisas mais 1805 oma rüüle [[Itaalia kuningriik (Napoleoni)|(Põhja-)Itaalia]] krooni, võttes seega traditsioonilise Austria mõjusfääri oma võimu alla. Ihates kättemaksu ja olles kaotanud viimati kaks korda Prantsusmaale, ühines Austria mõni kuu hiljem koalitsiooniga.

=== ''La Grande Armée'' Boulogne'is ===

{{vaata|Napoleoni kavandatud sissetung Ühendkuningriiki}}

 

 

Mehed Boulogne'is moodustasid tuumiku, mida Napoleon hiljem kutsus ''La [[Grande Armée]]'' (Suur armee). Alguses koosnes see Prantsuse armee umbes 200 000 mehest, organiseeritud seitsmeks [[Korpus (sõjandus)|korpuseks]], mis olid suured väliüksused, igas ühes 36–40 [[kahur]]it, ja võimelised iseseisvaks tegutsemiseks, kuni teised korpused appi saabuvad. Nende vägede etteotsa lõi Napoleon 22 000-mehelise [[ratsavägi|ratsaväe]] reservi, organiseeritud kaheks [[kürassiir]]i[[diviis]]iks, neljaks ratsa[[tragun]]idiviisiks ja kaheks jalaväetragunite ja kergeratsaväe diviisiks, kõigi toetuseks 24 [[Suurtükivägi|suurtükki]]. Aastaks 1805 oli ''Grande Armée'' kasvanud 350 000-meheliseks jõuks, oli hästi varustatud, hea väljaõppega ja omas pädevat ohvitserkonda.

 

== Ulmi kampaania ==

 

Augustis 1805 pööras Napoleon, [[Prantsusmaa monarhide loend|Prantsuse keiser]] alates eelmise aasta maist, oma armee sihikud [[La Manche]]'ilt [[Rein]]ile, et tegeleda uute Austria ja Vene ähvardustega. Kolmanda koalitsiooni sõda algas [[Ulmi kampaania]]ga, rea Prantsuse ja [[Baieri kuningriik|Baieri]] sõjaväe manöövrite ja lahingutega, kavatsusega haarata kindral Macki Austria armee.

 

=== Prantslaste plaanid ja ettevalmistused ===

 

Nii 1796. kui ka 1800. aasta kampaanias kavandas Napoleon Doonau teatrit Prantsuse jõupingutuste keskpunktina, kuid mõlemal juhul muutus Itaalia teater kõige tähtsamaks. Õukonnanõukogu arvates võis Napoleon taas rünnata Itaaliat. Napoleonil olid muud kavatsused: 210 000-meheline Prantsuse vägi pidi liikuma Boulogne'i laagritest idasuunas ja pidi katma kindral Macki haavatava Austria armee, kui see hoidub marssimast Schwarzwaldi suunas. Vahepeal pidi [[Joachim Murat|marssal Murat]] läbi viima ratsaväe petterünnaku üle Schwarzwaldi, et lollitada austerlasi mõtlema, et prantslased edenevad otse lääne-ida teljel. Pearünnakut Saksamaal pidid toetama prantslaste rünnakud teistes teatrites: [[André Masséna|Masséna]] pidi Karlile Itaalias vastu astuma 50 000 mehega, [[Laurent de Gouvion-Saint-Cyr|Saint-Cyr]] pidi marssima Napolisse 20 000 mehega ja [[Guillaume Brune|Brune]] pidi patrullima Boulogne'is 30 000 mehega võimaliku Briti sissetungi vastu.

 

=== Prantslaste sissetung ===

 

22. septembril otsustas Mack hoida [[Iller]]i liini, kinnistudes Ulmi. Septembri kolmel viimasel päeval alustasid prantslased raevukat marssi, mis viis nad Austria tagalasse. Mack uskus, et prantslased ei riku Preisi territooriumi, kuid kui ta kuulis, et [[Karl XIV Johan|Bernadotte]]'i I korpus marssis läbi Preisi [[Ansbach]]i, tegi ta kriitilise otsuse jääda ja kaitsta Ulmi, mitte taganeda lõunasse, mis pakkunuks mõistlikku võimalust säästa oma vägede põhiosa. Napoleonil oli vähetäpset informatsiooni Macki kavatsuste või manöövrite kohta; ta teadis, et Kienmayeri korpus saadeti [[Ingolstadt]]i, Prantsuse positsioonidest idas, kuid tema agendid liialdasid selle suurusega. 5. oktoobril andis Napoleon [[Michel Ney|Ney]]le korralduse ühineda [[Jean Lannes|Lannes]]i, [[Nicolas Jean-de-Dieu Soult|Soult]]i ja Murat'ga koondumiseks ja Doonau ületamiseks [[Donauwörth]]i juures. Prantslaste ümberpiiramiskatse ei olnud siiski küllalt sügav, hoidmaks ära Kienmayeri põgenemist: Prantsuse korpused ei saabunud kõik samasse kohta – selle asemel lähetati nad pikale lääne-ida teljele – ning Soulti ja [[Louis-Nicolas Davout|Davout]]' varajane saabumine Donauwörthi tegi Kienmayeri ettevaatlikuks ja kõrvalepõiklevaks. Napoleon veendus tasapisi üha rohkem, et austerlased on koondunud Ulmi ja käskis märkimisväärsel osal Prantsuse armeest koonduda Donauwörthi ümbrusse; 6. oktoobril suundus kolm Prantsuse jalaväe ja ratsaväe korpust Donauwörthi, sulgedes Macki põgenemistee.

 

=== Wertingeni lahing ===

{{vaata|Wertingeni lahing}}

 

Mitte täiesti selgetel põhjustel käskis Mack Auffenburgil 7. oktoobril viia 5000 jalaväelast ja 400 ratsaväelast Günzburgist Wertingeni peamise Austria edu ettevalmistamiseks väljaspool Ulmi. Kindlusetu, mida teha, ja omades vähe lootust abivägedele, oli Auffenburg ohtlikul positsioonil. Esimesed saabunud Prantsuse väed olid Murat' ratsaväe diviisid – Kleini 1. tragunid, Beaumonti 3. tragunid ja Nansouty [[kürassiir]]id. Nad hakkasid ründama Austria positsioone ja nendega ühinesid peagi [[Nicolas-Charles Oudinot|Oudinot]]' grenaderid, kes lootsid haarata austerlasi põhjast ja läänest. Auffenburg püüdis taganeda edelasse, kuid ta ei olnud piisavalt kiire: austerlased hävisid, kaotades peaaegu kogu oma väe, kellest 1000–2000 vangistati. [[Wertingeni lahing]] oli kerge Prantsuse võit.

 

 

=== Haslach-Jungingen ja Elchingen ===

{{vaata|Haslach-Jungingeni lahing}}

{{vaata|Elchingeni lahing}}

Ilm aga muutus pärast nädalast tormi äkitselt rahulikuks. See aeglustas sadamast lahkuva laevastiku edenemist, mis andis brittidel hoiatuse. Villeneuve oli koostanud kava moodustada jõud neljast eskaadrist, millest igaüks sisaldas nii Prantsuse kui ka Hispaania laevu. Pärast oma varasemat hääletust paigale jääda ei tahtnud kaptenid Cádizist lahkuda ja seetõttu ei jälginud nad Villeneuve'i korraldusi täpselt (Villeneuve oli väidetavalt paljude laevastiku ohvitseride ja meeskondade seas põlatuks muutunud). Selle tulemusel valgus laevastik sadamast välja korratult.

 

 

Briti laevastik seilas, nagu oleks võidelnud, Nelsoni lipulaeval heisatud signaali 72 järgi. Kell 5.40 hommikul olid britid umbes 21 miili Trafalgari neemest loodes, Prantsuse-Hispaania laevastik oli brittide ja neeme vahel. Kell 6 samal hommikul andis Nelson käsu valmistuda lahinguks.

 

 

Villeneuve oli valusalt teadlik, et Briti laevastik ei rahulduks tema ründamisega vanamoelisel viisil, tulles paralleelselt kõrvale ja rünnates. Ta teadis, et nad püüavad keskenduda osale tema liinist. Aga ta oli liiga teadlik oma ohvitseride ja sõdurite kogenematusest, et kaaluda lahinguliikumist.

Kell 11 oli kogu Nelsoni laevastik Villeneuve'ile nähtav, moodustades kaks paralleelset kolonni. Kaks laevastikku oleksid olnud kohakuti tunni jooksul. Villeneuve oli nüüd mures liini moodustamise pärast, kui tema laevad olid ebaühtlaselt ja korratult paigutatud. Prantsuse-Hispaania laevastik oli peaaegu 5 miili pikk, kui Nelsoni laevastik lähenes.

 

 

Kuus varem Gibraltarisse lähetatud Briti laeva ei tulnud tagasi, nii pidi Nelson võitlema nendeta. Ta oli arvulises ülekaalus, ligikaudu 30 000 meest ja 2568 kahurit 17 000 mehe ja 2148 kahuri vastu. Prantsuse-Hispaania laevastikus oli ka kuus liinilaeva rohkem ja nii sai see rohkem tulejõudu kombineerida.

 

=== Tegevus ===

 

Lahing edenes suuresti vastavalt Nelsoni plaanile. Kell 11.45 saatis Nelson kuulsa [[Lipp|lipu]]signaali "[[Inglismaa ootab, et iga mees täidab oma kohust]]".

 

 

Kui lahing algas, olid prantslased ja hispaanlased korratus rivis, esiotsaga põhjas, samas kaks Briti kolonni lähenesid läänest peaaegu täisnurga all. Briti laevastiku põhjapoolset, tuulepealset kolonni juhtis Nelsoni 100 kahuriga lipulaev ''Victory''. Tuulealust kolonni juhtis 100 kahuriga ''Royal Sovereign'', viitseadmiral [[Cuthbert Collingwood]]i lipulaev. Nelson juhtis oma liini petlikult Prantsuse-Hispaania laevastiku esiotsa suunas ja pöördus siis tegeliku rünnakuobjekti suunas. Collingwood muutis veidi oma kolonni kurssi, nii et kaks liini ühtlustusid rünnakujoonel.

Just enne oma kolonni jõudmist liitlasvägedeni ütles Collingwood oma ohvitseridele: "Nüüd, härrased, tehkem midagi täna, millest maailm võiks rääkida edaspidi". Kuna tuul oli lahingu ajal väga vaikne, liikusid kõik laevad äärmiselt aeglaselt, ja juhtivad Briti laevad olid mitme vaenlase tule all peaaegu tunni, enne kui nende omad kahurid said tulistada.

 

 

Keskpäeval saatis Villeneuve signaali "tegeleda vaenlasega" ja [[Prantsuse laev Fougueux (1785)|''Fougueux'']] tulistas oma esimese proovilasu ''Royal Sovereign'' suunas. ''Royal Sovereign'' oli täispurjes ja kuna sel oli hiljuti põhja puhastatud, eemaldus see ülejäänud Briti laevastikust. Kui see jõudis liitlaste liinini, jäi see ''Fougueux'', [[Prantsuse laev Indomptable (1789)|''Indomptable'']], ''San Justo'' ja ''San Leandro'' tule alla, enne kui lõikus liini just admiral Alava lipulaeva ''Santa Ana'' ahtris, millesse see tulistas laastavad kogupaugud.

Teine laev Briti tuulealuses kolonnis, [[HMS Belleisle (1795)|''Belleisle'']], tegeles Prantsuse laevadega [[Prantsuse laev Aigle (1794)|''Aigle'']], [[Prantsuse laev Achille (1803)|''Achille'']], [[Prantsuse laev Neptune (1803)|''Neptune'']] ja ''Fougeux''; varsti oli see täielikult mastideta, võimetu manööverdama ja suuresti võimetu võitlema, kuna purjed pimendasid selle patareisid, kuid hoidis oma lipu 45 minutit lehvimas, kuni järgmised Briti laevad seda päästma tulid.

 

 

 

 

 

 

 

Üha rohkem ja rohkem Briti laevu sisenes lahingusse, liitlaste keskmised ja tagumise otsa laevad jäid järk-järgult alla. Liitlaste esimene ots tegi pärast pikalt tuulevaikusse jäämist mõttetuid demonstratsioone ja seilas siis minema. Britid võtsid 22 alust Prantsuse-Hispaania laevastikust ja ei kaotanud ühtegi. Võetud Prantsuse laevade hulgas olid [[Prantsuse laev Aigle (1800)|''Aigle'']], [[Prantsuse laev Algésiras (1804)|''Algésiras'']], [[HMS Berwick (1775)|''Berwick'']], ''Bucentaure'', ''Fougueux'', [[Prantsuse laev Intrépide (1804)|''Intrépide'']], ''Redoutable'' ja [[Prantsuse laev Swiftsure|''Swiftsure'']]. Võetud Hispaania laevad olid ''Argonauta'', ''Bahama'', ''Monarca'', [[Hispaania laev Neptuno (1795)|''Neptuno'']], [[Hispaania laev San Agustín|''San Agustín'']], ''San Ildefonso'', [[Hispaania laev San Juan Nepomuceno|''San Juan Nepomuceno'']], [[Hispaania laev Santísima Trinidad|''Santísima Trinidad'']] ja ''Santa Ana''. Nendest ''Redoutable'' uppus, ''Santísima Trinidad'' ja ''Argonauta'' lasti brittide poolt põhja ja uppusid hiljem, [[Prantsuse laev Achille (1803)|''Achille'']] plahvatas, ''Intrépide'' ja ''San Augustín'' põlesid ning ''Aigle'', ''Berwick'', ''Fougueux'' ja ''Monarca'' purunesid tormis pärast lahingut.

 

== Austerlitz ==

{{vaata|Austerlitzi lahing}}

{{vaata|Lahingukord Austerlitzi kampaanias}}

 

=== Algandmed ===

 

 

 

 

[[Schöngraberni lahing]] (ka Hollabrunni lahing) toimus nädal pärast Dürensteini lahingut, 16. novembril 1805 Hollabrunni lähedal Alam-Austrias. [[Mihhail Kutuzov|Kutuzovi]] Vene armee oli jõudnud [[Doonau]] põhjakaldale enne [[Napoleon]]i Prantsuse armeed. 15. novembril 1805 vallutasid marssalite [[Joachim Murat|Murat]]' ja [[Jean Lannes|Lannes]]' juhitavad Prantsuse eelväed silla üle Doonau [[Viin]]i, väites valelikult, et oli sõlmitud [[vaherahu]] ja tormasid siis sillale, kui valvurid olid segaduses. Kutuzovil oli vaja võita aega, et võtta [[Brno|Brünn]]i juures ühendust [[Friedrich von Buxhoeveden]]i juhitud abivägedega. Ta käskis oma kindralmajor vürst [[Pjotr Bagration]]i juhitavatel tagalavägedel tegeleda prantslastega.

 

=== Liitlaste plaanid ja paiknemine ===

 

Liitlaste nõukogu kohtus 1. detsembril, et arutada ettepanekuid lahinguks. Enamikul liitlaste strateegidest mõlkus meeles kaks põhilist ideed: puutuda kokku vaenlasega ja kaitsta lõunatiiba, mis avas tee Viini. Kuigi tsaar ja tema lähikondlased surusid peale lahingut, oli Austria keiser Franz palju ettevaatlikumas meeleolus, ja talle sekundeeris Kutuzov, peamine Vene komandör. Surve Vene aadli ja Austria komandöride poolt võidelda oli aga liiga tugev ning liitlased kiitsid heaks Austria staabiülema Weyrotheri plaani. See eeldas peamist lööki prantslaste parema tiiva vastu, mis liitlaste arvates oli nõrgalt kaitstud, ja petterünnakuid prantslaste vasaku tiiva vastu. Liitlased jagasid enamuse oma vägedest nelja kolonni, mis pidid ründama prantslaste paremat tiiba. [[Vene keiserlik kaardivägi]] jäeti reservi, samas valvasid Vene väed [[Pjotr Bagration|Bagration]]i juhtimisel liitlaste paremat tiiba.

 

=== Prantslaste plaanid ja paiknemine ===

 

=== Lahingu algus ===

 

 

=== "Üks terav löök ja sõda on läbi" ===

 

 

 

Lahing pöördus kindlalt Prantsusmaa kasuks, kuid palju võitlust oli veel ees. Napoleon kamandas Bernadotte'i I korpuse toetama Vandamme'i vasakut tiiba ja viis oma komandokeskuse Zurani künkalt Püha Antoniuse kabelisse Pratzeni kõrgendikul. Liitlaste rasket olukorda kinnitas otsus saata lahingusse [[Vene keiserlik kaardivägi]]; [[Konstantin Pavlovitš Romanov|suurvürst Konstantin]], tsaar Aleksandri vend, kamandas kaardiväge ja korraldas vasturünnaku lahinguvälja Vandamme'i lõigus, sundides peale verise pingutuse ja ainsa Prantsuse standardi kaotuse lahingus (õnnetu ohver oli 4. liinirügemendi pataljon). Tajudes häda, kamandas Napoleon oma raskeratsaväe edasi. Need mehed purustasid oma Vene vastased, kuid kui mõlemalt poolt valgus peale suur hulk ratsaväge, ei olnud võitja veel selge. Venelastel oli siin arvuline ülekaal, kuid üsna varsti tõusis laine, kui tegevusvälja tiivale lähetati Bernadotte'i I korpuse 2. (Drouet') diviis ja võimaldati Prantsuse ratsaväel otsida varjupaika nende liinide taga. Kaardiväe [[ratsasuurtükivägi]] maksis samuti surmavat lõivu Vene ratsa- ja jalaväele. Venelased murdusid ja paljud surid, kui neid jälitati end kogunud Prantsuse ratsaväe poolt umbes neljandik miili.

 

=== Lõppmäng ===

 

Vahepeal tunnistas ka põhjapoolne osa lahinguväljast rasket võitlust. Vürst Liechtensteini raskeratsavägi alustas rünnakut [[François-Étienne Kellermann|Kellermann]]i kergeratsaväe vastu pärast saabumist lõpuks õigele positsioonile lahinguväljal. Võitlus läks alguses prantslstele hästi, kuid Kellermanni väed taandusid kindral Caffarelli jalaväediviisi taha, kui sai selgeks, et venelasi oli liiga palju. Caffarelli mehed peatasid venelaste rünnakud ja võimaldasid [[Joachim Murat|Murat]]'l saata kaks kürassiiridiviisi võitlusse, et hävitada Vene ratsavägi lõplikult. Järgnenud lähivõitlus oli kibe ja pikk, kuid prantslased võitsid lõpuks. Lannes juhtis siis oma V korpuse Bagrationi meeste vastu ja pärast rasket võitlust õnnestus ajada kogenud Vene komandör lahinguväljalt minema. Ta tahtis jälitada, kuid Murat, kes kontrollis lahinguvälja seda sektorit, oli vastu.

 

== Itaalia kampaania ==

 

=== Sissetung Napolisse ===

 

=== Calabria ülestõus ===

 

Juuliks ei olnud Masséna veel suutnud Gaetat võtta Prantsuse suurtükiväe halva logistilise juhtimise tõttu, kergete tugevduste tõttu brittidelt mere poolt ja rea napollaste garnisoni edukate väljatungide tõttu Prantsuse sapööride vastu. Kui vaid Reynier' väike vägi ikka veel võitles Calabrias mässajate vastu, organiseerisid britid ekspeditsiooniväe [[John Stuart (Maida krahv)|John Stuarti]] juhtimisel, et hoida ära võimalik sissetung Sitsiiliasse ja võib-olla päästa valla täiemahuline mäss prantslaste vastu kogu Itaalias. Kuigi brittidel oli alguses edu, eriti [[Maida lahing]]us, nurjus brittidel nii Stuarti ekspeditsiooni tugevdamine kui ka püüe leevendada Gaeta piiramist. Kui Prantsuse suurtükivägi oli lõpuks võimeline pommitama linnamüüre täie võimsusega, alistusid napollased lõpuks 18. juulil, vabastades Masséna I korpuse.

 

== Tulemused ==

 

Austerlitz ja eelnev kampaania muutsid põhjalikult Euroopa poliitika loomust. Kolme kuuga okupeerisid prantslased Viini, hävitasid kaks armeed ja alandasid Austria keisririiki. Need sündmused olid teravas kontrastis 18. sajandi jäikade võimustruktuuridega, kus suur Euroopa pealinn ei olnud kunagi vaenlase armee valduses. Austerlitz valmistas ette Prantsuse domineerimise lähiaastakümneteks Euroopa kontinendil, kuid üks selle kõige vahetum mõju oli Preisimaa ergutamine [[Neljanda koalitsiooni sõda|sõtta aastal 1806]].

== Vaata ka ==

* [[Neljanda koalitsiooni sõda]]

[[Kategooria:Kolmas koalitsioonisõda‎| ]]