William Hogarth: erinevus redaktsioonide vahel

Isa rahaliste probleemide tõttu pidi William valima ühe madalaima kunstialase elukutse hõbedagraveerija abina. 1720. aastal hakkas ta iseseisvaks graveerijaks ning astus ka [[Vanderbanki Akadeemia]]sse (St. Martin's Lane'i Akadeemia). Seal kohtus ta kuulsate kunstnikega ning sai vajalikke näpunäiteid. 1720. aastatel suutis Hogarth oma järjekindlusega tõsta oma tööviljakust, tehes ärireklaame, matusekutseid, raamatute illustratsioone ning sotsiaalseid ja poliitilisi satiire. Oma äia James Thornhilli abiga suutis ta omandada piisava maalimisoskuse, et iseseisvalt edasi areneda ning saavutas suurt edu maaliga "[[Kerjusteooper]]". Oma originaalsusega sobitus ta rahva maitsega ning teda nimetati heaks portretistiks. Oma maalidel kujutas ta moraaliteemasid. 1730. aastate esimesel poolel, kui tema populaarsetest gravüürides ilmus ohtralt [[piraatkoopia]]id, asus Hogarth võitlema autoriõiguse laiendamise eest gravüüridele; tema ettepanek sai 1735. aastal seaduseks, mida tuntigi rahvasuus "[[Hogarthi seadus|Hogarthi seadusena]]e" nime all. 1730. aastate lõpul hakkas ta end kutsuma Briti maalikunstnike eestkõnelejaks ning oli negatiivselt häälestatud välismaiste ja vanade kunstnike nõudluse suhtes. Ta rõhutas kodumaise kunsti tähtsust ning tugines oma väljaütlemistes Londonis asuvale lastekodule, kust pärines kohalikke talendikaid kunstnikke. 1740. aastatel huvitas Hogarthit mõte, mis käsitles teda kui tavalise koomiliste piltide loojana. Romaanikirjanik [[Henry Fielding]]u abiga kuulutas ta end ajalooliste koomiliste piltide maalijaks ning lõi end lahku karikatuuridest.<ref name=":1" />

1750. aastatel pani Hogarth rohkem rõhku gravüüridele, mis olid mõeldud lihtsameelsele publikule. Neid aastaid iseloomustab viha, ebakindlus ja lõpetamatus. Mõne spontaanse joonistusega suutis ta parandada vead, mida ta oli teinud heroiliste piltide puhul. Hogarth kombineeris 17. sajandi [[Barokk|barokkstiili]] olulised omadused, paindumatu realismi ja väljendusrikka värvikasutuse. Tema eluajal neid joonistusi ignoreeriti, kuid 19. sajandil impressionismi tulekuga said sellised joonistused rahva tähelepanu allikaks. 1745. ja uuesti 1751. aastal korraldas Hogarth oma töödeteoste müümiseks oksjoneid. Mõlemal korral olid teoste hinnad ülimadalad. Vihasena, haavatuna ja häbistatuna sulgus ta iseendasse ning tegeles heategevusega, kuid Hogarth võttis kaitsva poosi kunstiga seotud debattides. Ta seletas oma teooriad lahti raamatus "[[Ilu analüüs]]" (1753), liites omavahel praktilised nõuanded maalimise kohta ja kriitika kunstiasutuste suhtes. Hogarth väljendas oma uskumust keerukalt koostatud vormi suhtes, mis on pilkupüüdev ja toetab erisust, liikuvust ja ebatavalisust tunnete väljendamise eesmärgil. Tema ideed võeti hästi vastu Mandri-Euroopas, kuid raamat sai oponentidelt kriitikat. Hogarthi "[[Valimised (Hogarth)|Valimiste]]" sari, mis oli maalitud ülima hoolega, oli tema viimane katse näitamaks pilapiltide tähtsust ning seejärel maalis ta väheolulisi asju. 1757. aastal palgati Hogarth [[George III]] teenistusse, mis taastas Hogarthis huvi portreede vastu. Elu viimastel aastatel kui Hogarth kannatas halva tervise käes, domineeris tema patrooni kibedus. Patroon ei olnud rahul maaliga "Sigismunda leinamas Guisgardo südant" ning inimesed avaldasid pahameelt gravüüri "Ajad" suhtes. Paar kuud enne surma ta andis välja gravüüri, mille ta naljatlevalt nimetas "Lõpposaks". Teoses kujutas ta süngelt oma kunstielu lõppu. Hogarthit nimetatakse prohvetlikuks ning 19. sajandi maalikunstnik [[John Constable]] osutas, et Hogarthil polnud vastavat koolitust ega teda pole seostatud küllaldase eduga. William Hogarthi otsest mõju on tunda rohkem kirjanduses kui kunstis ning pärast Hogarthi surma tähtsustasid teda peamiselt romantikud. Hogarth oli peamiselt tuntud oma satiiriliste gravüüride poolest, kuid tema teosed meeldisid pigem Mandri-Euroopa inimestele.<ref name=":0" />

Hogarthi lähtepunktiks oli 17. sajandi hollandiHollandi žanrimaal, aga hollandlaste vagusus ja rahuarmastus asendus tema loomingus ärritatud ja pingultatudpingutatud süüdistava paatosega. Talurahvasõjast ja reformatsioonist saadik polnud Euroopa näinud poliitiliselt nii teravat sapist satiiri, kui see avaldus Hogarthi maalides. Ta maalis mitmed oma aja seltskondlikku elu kujutavad pildiseeriaid. [[Vaselõige]]te kaudu said need laialdaselt tuntuks ka Mandri-Euroopas. Tähtsaimad neist on "Moodne abielu", "Lõbutüdruku elu" ja "Liiderdaja elu".<ref name=":3" />

Hogarthi teostes ei näe me üksnes tema teravmeelsust ja võimet oma tegelaste sotsiaalselt tüüpilisi jooni esile tõsta. Ta oli kahtlemata ka andekas, tähelepanelik, terava pilguga, temperamentne kunstnik ja oskas oma vaatluse tulemusi mõjukasse maalilisse vormi valada. Seda tõendavad tema joonistused ja õlieskiisid, samuti ka tema portreed. Hogarthi eskiis "Maapidu" (1728) on teostatud suurejoonelises maneeris, kuldselt sädelevas värvitehnikas. Hilisem "Krevetimüüjanna" (National Gallery[[Rahvusgalerii]], London) on maalitud nii kergelt ja vabalt, nii väljapeetud värvitoonides, et taolisi maale võis Euroopas tol ajal vaid harukorril leida. Ent Hogarthi maalijatee määras ette kindlaks tema püüe vaatajatele võimalikult palju pakkuda, oma maalide, eriti aga vaselõigete kaudu vaatajat õpetada, veenda. Seetõttu pidi kunstnik ohverdama jutustava elemendi kasuks kõik teised maalilised väärtused, vahel isegi puhtmaalilised väljendusvahendid. Ka teised maalikunstnikud ei piirdunud üksnes vahetult tajutavaga, nad põimisid oma maalidesse igasuguseid vihjeid, allegooriaid, kirjanduslikke motiive ([[Hieronymus Bosch|Bosch]], [[Pieter Bruegel vanem|Bruegel]], [[Albrecht Dürer|Dürer]] jt). Ent nende teostes ei kahjustanud see graafilise või maalilise vormi mõju. Sellest hoolimata on Hogarthil maalikunsti ajaloos oma kindel koht. Tema vaselõiked koosnevad sageli pildimärkidest nagu kiri tähtedest. See juures ei pööra ta tähelepanu üksiku kuju plastilisele väljatöötlusele, ruumilisele terviklikkusele, rütmile ja proportsioonidele. Järgnevail sajandeil oli Hogarthil palju järgijaid, aga ükski neist ei jõudnud tema temperamendini, tema armutu pilke jõuni.<ref name=":3" />