Rahvusvaheline kaitse: erinevus redaktsioonide vahel

'''Rahvusvaheline kaitse''' ehk '''asüül''' on oma koduriigist ohu eest põgenenud inimesele kaitse pakkumine. Rahvusvahelist kaitset on kolme tüüpi: [[pagulane]] või täiendava või ajutise kaitse saaja. Pagulase staatus antakse inimesele, kellel on põhjendatud alus karta päritolumaal tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Täiendava kaitse saaja on inimene, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, aga kelle väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sh talle [[surmanuhtlus]]e kohaldamise või tema [[Piinamine|piinamise]]. Ajutist kaitset võidakse anda inimesele, kes on olnud sunnitud päritoluriigist lahkuma sõjategevuse tõttu või keda ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste rikkumise ohvriks, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi kodumaale pöörduda.<ref name="VRKS">[https://www.riigiteataja.ee/akt/VRKS Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus], Riigi Teataja</ref> aada.

Rahvusvahelise kaitse kontseptsioon ei ole uus. [[Vana-Kreeka]]s ja [[Vana-Egiptus]]es sai tagakisutudtagakiusatud inimene kaitset otsida pühapaigast, kus usutavasti ei saanud talle kurja teha ilma jumalate kättemaksuta. Inimese õiguse otsida tvaenamisevaenamise eest varjupaika kirikust või muust pühapaigast sätestas seadusega esimesena [[Kenti kuningriik|Kenti]] kuningas [[Kenti Ethelbert|Ethelbert]] umbes aastal 600.<ref>[http://www.newadvent.org/cathen/13430a.htm Catholic Encyclopedia: Sanctuary], vaadatud 03.01.2019</ref> [[Keskaeg|Keskajal]] võeti sarnased seadused vastu ka mujal [[Euroopa]]s.

Rahvusvahelist kaitset hakati ulatuslikumalt koordineerima 1921. aastal, kui [[Rahvasteliit]] lõi [[Põgenike Ülemvoliniku|Põgenike Ülemkomissariaadi]], mille juhiks sai [[Fridtjof Nansen]]. Nanseni ja loodud volikogu ülesandeks sai ligikaudu 1,5 miljoni inimese abistamine, kes olid põgenenud [[Venemaa]] [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsiooni]] ning sellele järgnenud [[Kodusõda|kodusõja]] eest. Hinnanguliselt jäid kodakondsuseta 800 000 Vene põgenikku, kui [[Vladimir Lenin|Lenin]] võttis 1921. aastal ära kõigi välismaal elavate venelaste kodakondsuse.<ref>Hassell, James, E.[https://books.google.ee/books?id=uUsLAAAAIAAJ&pg=PA1&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Russian Refugees in France and in the United States Between the World Wars], American Philosphical Society. ISBN 978-0-87169-817-9.</ref> 1923. aastal laiendati komissariaadi mandaati [[Armeenia]] põgenikele seoses [[Armeenlaste genotsiid|Armeenia genotsiidiga]] ning järgneva paari aasta jooksul ka [[Assüüria]] ningja [[Türgi]] põgenikele. Mõlemal juhul kehtis rahvusvaheline kaitse ainult inimestele, kelle päritoluriikidele oli Rahvasteliit andnud sellekohase mandaadi.<ref name="Nansen">[https://www.nobelprize.org/prizes/peace/1938/nansen/history/ Nansen International Office for Refugees], vaadatud 03.01.2019</ref> Nanseni volikogu mandaati laiendati 1. oktoobril 1938. aastal ka [[Austria]] ning [[Sudeedimaa]] põgenikele pärast seda, kui Saksa väed olid need alad [[Anneksioon|annekteerinud]].<ref>[https://www.radio.cz/en/section/talking/forced-displacement-of-czech-population-under-nazis-in-1938-and-1943 "Forced displacement of Czech population under Nazis in 1938 and 1943"],Radio Praha, vaadatud 03.01.2019</ref>

1930. aastal asutati [[Nanseni Rahvusvaheline Põgenikeamet]]. Selle tähelepanuväärseim saavutus oli [[Nanseni pass]], põgenikele mõeldud reisidokument, mis pälvis 1938. aastal [[Nobeli rahuauhind|Nobeli rahupreemiarahuauhinna]]. Nanseni ametile põhjustasid suuri raskusi rahastusprobleemid, põgenike kasvav arv ning liikmesriikide vastumeelsus koostöö osas. Sellest hoolimata õnnestus ametil veenda neljateist liikmesriiki ratifitseerima 1933. aasta pagulasleppe, mis oli esimene [[Inimõiguste ülddeklaratsioon|inimõiguste hartaga]] sarnanev dokument.<ref name="Nansen" />

31. detsembril 1938. aastal kaotati nii ülemkomissariaat kui ka Nanseni amet ning asendati Liidu kaitse all olevate põgenike ülemvoliniku ametiga.<ref name="Nansen" />

20. aprillil 1946 asutati Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (ingl. k. lühend IRO), mis võttis üle UNRRA ülesanded. UNRRA lõpetas tegevuse 1947. aastal. IRO oli mõeldud olema ajutine organisatsioon ÜRO juures, mille ülesandeks oli lõpule viia Teiseteise maailmasõja põgenike [[repatrieerimine]] või ümberasustamine. Organisatsioon saadeti 1952. aastal laiali.

14. detsembril 1950 rajati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), mis vastutab rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest tänapäevani. Ameti peakontor asub [[Genf]]is ning selle ülesandeks on põgenike kaitsmine ja toetamine liikmesriigi valitsuse või ÜRO palvel, aidates põgenikke repatrieerida või ümberasustada. Pagulaste Ülemvoliniku Amet juhib ja koordineerib rahvusvahelist tegevust põgenike kaitseks ja sellega seotud probleemide lahendamisel, ning püüab kindlustada inimeste õigust rahvusvahelisele kaitsele.<ref name="UNHCR" /> Ameti mandaat kehtib kõigile maailma põgenikele, välja arvatud Palestiina põgenikud, kes lahkusid [[Iisrael]]i territooriumilt aastatel 1947-19491947–1949. Nende isikute kaitse eest vastutab UNRWA, ÜRO organisatsioon Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.<ref name="UNRWA" />

==Rahvusvahelise abi võimalused -– UNHCR==

Ajutine riigis viibimise õigus on ebakindel. ada. Selle asemel, et tagada ainult kaitse taotlejate põhivajaduste täitmine ajutiselt laagrites või põgeeikekaskustespõgenikekeskustes, on UNHCRi eesmärk üks kolmest püsivast võimalusest: integratsioon, repatrieerimine või ümberasustamine.

Kohaliku integratisiooniintegratsiooni eelduseks on elamisloa saamine ning lõpuks ka [[Naturalisatsioon|naturaliseerimise]] teel kodakondsuse saamine elukoha riigis, millelt põgenik on kaitset saanud. Selle lahenduse puhul võib riigilt pagulase staatuse saanud inimene lõpuks taotleda püsivat elamisluba ning integreeruda selle riigi ühiskonda.

Rahvusvahelist kaitset taotlev inimene või pagulase staatuse saanud inimene võib omal vabal tahtel päritoluriiki tagasi pöörduda. Samuti võib tagasipöördumiskohustus tekkida rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisega -– puudub põhjendatud kartus, et selle inimese elu või inimõigused võiksid päritoluriigis ohus olla. UNHCR aitab seda teha soovivatel põgenikel kodumaale tagasi pöörduda. Mitmetel liikmesriikidel on eraldiseisvad toetusprogrammid tagasi pöörduda soovivate inimeste abistamiseks.

[[Pilt:Refugee children from Syria at a clinic in Ramtha, northern Jordan (9613477263).jpg|pisi|Süüria põgenikud kliinikus [[Ramtha]]s, [[Jordaania|Põhja-Jordaanias]]]]

Rahvusvahelise kaitse andmist [[Eesti]]s reguleerib [[välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus]] (VRKS). Eesti liitus 19. veebruaril 1997. aastal [[ÜRO pagulasseisundi konventsioon]]iga ja 1967. aastaaastal New Yorgi protokolliga.<ref>[https://www.riigiteataja.ee/akt/25263 Pagulasseisundi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemise seadus]</ref> Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kes on pagulane või vajab täiendavat kaitset või ajutist kaitset ning kes on esitanud selleks Eesti riigile vastava taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluste läbi vaatamise ning järelevalvega tegeleb [[Politsei- ja Piirivalveamet]]. Taotluse rahuldamise korral antakse taotlejale rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba -– pagulasele kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajale üheks aastaks. Elamisluba võidakse pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ning ei ole alust elamisluba kehtetuks tunnistada. Pagulase elamisluba pikendatatakse 3 aasta kaupa ja täiendava kaitse saaja elamisluba pikendatakse 2 aasta kaupa. Rahvusvahelise kaitse vajaduse alusel elamisloa saanud inimese perekonnaliikmetel (abikaasa, lapsed, ülalpidamisel olevad vanemad) on õigus temaga taas ühineda ning taotleda rahvusvahelist kaitset ja elamisluba, kui perekond oli olemas enne EesisseEestisse saabumistöletööle elsaabumist.<ref name="VRKS" />