Trieste Vaba Territoorium: erinevus redaktsioonide vahel

'''Trieste Vaba Territoorium''' ([[itaalia keel]]es ''Territorio libero di Trieste'', [[sloveeni keel]]es ''Svobodno tržaško ozemlje'', [[serbia-horvaadi keel]]es ''Slobodni teritorij Trsta'') oli [[Kesk-Euroopa]]s [[Itaalia]] ja [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia]] vahel asunud sõltumatu territoorium. [[Aadria meri|Aadria mere]] põhjakaldal asunud ala oli [[Teine maailmasõda|Teiseteise maailmasõja]] järel [[ÜRO Julgeolekunõukogu]] [[ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1 kuni 100 loend|otsese vastutuse]] all.

Vaba territoorium loodi [[1947]]. aasta [[10. veebruar]]il [[Rahuleping Itaaliaga|Itaaliaga sõlmitud rahulepingu]] ühe protokolli alusel, et tagada erineva etnilise ja kultuurilise taustaga elanikkonnale neutraalne ja sõltumatu riik. Kuna piirkonnal oli strateegiliselt tähtis roll kaubavahetuses Kesk-Euroopaga, oli protokolli eesmärk ka rahustada Itaalia ja Jugoslaavia omavahelisi territoriaalseid nõudmisi. Protokoll hakkas kehtima sama aasta 15. septembril. Territooriumi administreerimine jagati kaheks osaks: esimese moodustas [[Trieste]] sadamalinn koos sellest loodesse jääva kitsa rannikuribaga (A-tsoon A) ja teise moodustas väike osa [[Istria|Istria poolsaare]] loodeosast (B-tsoon B, mis oli suurem).

[[Pilt:Coat of Arms of the Free Territory of Trieste - Zone B.svg|150px|pisi|Trieste Vaba Territooriumi B-tsoonis B aastatel 1947 kuni 19541947–1954 kasutusel olnud vapp]]

Alates aastast [[1382]] oli Trieste olnud osa [[Habsburgid]]e monarhiast, kuid lähedalasuv [[Istria]] oli sajandeid jagatud Habsburgide (piirkonna kesk-, põhja- ja idaosad) ja [[Veneetsia vabariik|Veneetsia vabariigi]] vahel (lääne- ja lõunaosad). Piirkonna elanikkond oli väga erinev ja suurimad rahvastikugrupid muutusid piirkonna erinevates osades sageli. Ajalooliselt olid [[itaalia keel]]t rääkivad elanikud olnud enamuses suuremas osas linlikest asulatest ja rannikul; samas oli seal ka märkimisväärne [[sloveenid]]e ja [[Horvaadid|horvaatide]] vähemus ja seda eriti Trieste piirkonnas, kus [[Esimene maailmasõda|Esimeseesimese maailmasõja]] lõpuks moodustasid sloveenid kolmandiku elanikkonnast (kuigi suurem osa neist oli teistelt sloveenide asualadelt sinna alles pealepärast 1880. aastat elama asunud).<ref name="GsY7O" /><ref name="lJMhP" /> Territooriumi kõige lõunapoolsema osa maapiirkond oli aga suuremas osas asustatud sloveenide ja horvaatidega. Lisaks elas piirkonnas ka vähemal määral [[Istro-rumeenlased|istro-rumeenlasi]], [[Kreeklased|kreeklasi]], [[Albaanlased|albaanlasi]] ja seal oli ka tugev [[Trieste juudi kogukond]].

Näide sellest erinevate rahvuste segust on [[Trieste murre]]: see põhines [[veneti keel]]el ja seda oli mõjutanud ka [[friuliFriuuli keel|friuuli keele]]e substraat; viimast peamiselt friulifriuuli murdega lähedalt seotud, kuid tänaseks kasutusest kadunud tergestine murde tõttu. Mõned sealse murde sõnadest pärinevad näiteks ka saksa, sloveeni ja kreeka keelest.

Ka piirkonnas räägitud sloveeni ja horvaadi keeled olid suuresti murdelised ning neis leidus nii Triestes kui Istrias räägitud murretelemurrete sõnadega sarnaseid sõnu. Ala kõige lõunapoolsemas osas räägiti horvaadi keelel põhinevaid čakavi murde tüüpi murdeid; samas oli piirkonnas levinud ka veneti keelel põhinev istria murre.

PealePärast Esimestesimest maailmasõda annekteeris Itaalia 1921. aastal Trieste, Istria ja osa tänapäeva [[Sloveenia]] lääneosast, rajades [[Venezia Giulia]] (''Julijska krajina'') regiooni. 1924. aastal annekteeris Itaalia ka teiselpool [[Istria]] poolsaart asunud [[Fiume Vaba Riik|Fiume Vaba Riigi]].

1920. ja 1930. aastatel olid piirkonna [[slaavlased]] allutatud [[Itaalia fašism|Itaalia fašistliku]] režiimi sunniviisilisele itaallastega assimileerumisele ja diskrimineerimisele. Fašistliku partei jõugud rakendasid nende suhtes ka riigi poolt suunatud terrorismi, põletades muuhulgas 1930. aasta 13. juulil maha Triestes asunud Sloveenide Rahvusliku Halli janing sooritades sarnaseid tegusid ka teistes linnades ningja külades. Kui osadosa sloveenidsloveenidest ja horvaadidhorvaatidest emigreerusidemigreerus seepeale Jugoslaaviasse, liitusid teised vastupanuorganisatsiooniga [[TIGR]]. TIGR pani aastate jooksul toime rohkem kui 100 terroriakti, mis olid peamiselt suunatud piirkonnas viibinud Itaalia võimude esindajate pihta (eriti Trieste ja Gorizia provintsides).

Itaalia võitles Teisesteises maailmasõjas [[Teljeriigid|teljeriikide]] poolel. Kui fašistlik režiim 1943. aastal kokku kukkus ja Itaalia kapituleerus, okupeeris territooriumi [[Wehrmacht]], kes rajas sinna [[Aadria Rannikumaa operatsioonitsooni]], mille pealinnaks oli Trieste.

[[Jugoslaavia Rahvaarmee|Jugoslaavia 4. armee]] ja Sloveenia 9. korpus sisenesid Triestesse [[1945]]. aasta [[1. mai]]l pealepärast [[Opicina]] linnas peetud lahingut. [[Suurbritannia]] 8. armee 2. (Uus-Meremaa) divisjon saabus järgmisel päeval ja sundis alistuma 2000 Triestes vastu pidanud Saksa sõjaväelast, kes olid hukkamist kartes keeldunud partisanivägedele kapituleerumast. Liitlasvägede ja piirkonna okupeerinud Jugoslaavia vägede vahel kujunes välja rahutu vaherahu, mis püsis seni kui Briti kindral [[William Duthie Morgan|Sir William Morgan]] pani ette territooriumi jagamise ja Jugoslaavia vägede väljaviimise liitlasvägede poolt okupeeritud alalt. Jugoslaavia liider [[Josip Broz Tito]] nõustus sellega põhimõtteliselt 23. mail kui Briti 13. korpus liikus väljapakutud [[demarkatsioonijoon]]e suunas. 10. juunil allkirjastati [[Duino]]s kokkulepe, millega rajati piiri tähistanud [[Morgani liin]]. Jugoslaavia väed tõmbusid tagasi 1945. aasta 12. juunil.<ref name="BJhrc" /><ref name="Mox9W" />

* 222,5&nbsp;km² suurust 262 406 elanikuga tsooni A-tsooni, kuhu kuulus Trieste, haldasid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide väed;

* 515,5&nbsp;km² suurust 71 000 elanikuga tsooni B-tsooni, kuhu kuulus Istria loodeosa, haldas Jugoslaavia sõjavägi.

1947. aasta oktoobrist 1948. aasta märtsini lükkas [[Nõukogude Liit]] tagasi 12 kubernerikandidaadi nimed. Seepeale saatsid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad 1948. aasta 20. märtsil Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia valitsustele teate, milles soovitasid, et piirkond tagastataks Itaalia suveräänsuse alla. Ühtegi ÜRO resolutsiooni tingimustest lähtuvat kuberneri ei suudetudki kunagi ametisse määrata. Seega ei toiminud territoorium kunagi ka tegeliku sõltumatu riigina, kuigi selle ametlikku staatust üldiselt austati ja Trieste Vaba Territoorium kuulus [[Marshalli plaan|Euroopa Taastamise Programmi]] ning mitmesse teise rahvusvahelisse organisatsiooni (sh [[Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon]]).<ref name="UcqbP" /> Tsoonis B-tsoonis anti isegi välja oma postmarke. Tito juhitud Jugoslaavia ja NSVL-i vaheliste suhete katkemine 1948. aasta keskpaigas peatas ettepaneku, mille järgi ala tagastataks Itaaliale, kuni 1954. aastani.

Liitlaste poolt avalikustatud hinnangute järgi elas 1949. aastal tsoonis A-tsoonis umbes 310 000 elanikku<ref name="wFhms" />, sealhulgas 239 200 itaallast ja 63 000 sloveeni. Viimasel Austria-Ungari riigi ajal koostatud rahvaloendusel (1910/1911) registreeriti piirkonnas 160 000 itaalia keele, 72 000 sloveeni keele ja 2000 horvaadi keele kõnelejat. Selleaegsete Itaalia allikate järgi elas B-tsoonis B 36 000 kuni 55 000 itaallast ja 12 000 kuni 17 000 sloveeni ja horvaati. 1945. aasta Jugoslaavia rahvaloenduse, mida [[Ühinenud Rahvaste Organisatsioon]]is ametisse seatud kolme osapoolega komisjon pidas võltsituks<ref name="1tCnG" />, järgi elas selles Istria osas, millest sai hiljem tsoon B-tsoon, 67 461 elanikku: sealhulgas 30 789 sloveeni ja horvaati, 29 672 itaallast ja 7000 kindlaks määramata rahvusest isikut

1954. aasta 5. oktoobril allkirjastasid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Itaalia ja Jugoslaavia ministrid Suurbritannia pealinnas [[Londoni memorandum]]i. Memorandum andis endise A-tsooni A koos Triestega Itaaliale kui tavapärase tsiviilhaldusega piirkonna ja B-tsooni B, millel oli olnud kommunistlik valitsus juba aastast 1947, Jugoslaaviale. Lisaks anti Jugoslaaviale ka mitu [[Muggia]] omavalitsuse küla, mis olid kuulunud A-tsooni A: [[Spodnje Škofije]], [[Jelarji]], [[Hrvatini]], [[Kolomban]], [[Cerej]], [[Premančan]] ja [[Barizoni]]. Memorandumi lisas I määratletud demarkatsioonijoone alusel loovutati Jugoslaaviale ka [[San Dorligo della Valle]] omavalitsuses asunud [[Socerb]]'i küla ja loss.