Operantne tingimine: erinevus redaktsioonide vahel

Operantset tingimist uuris esimesena põhjalikult [[Edward Lee Thorndike]], vaadeldes kasside käitumist, kui need üritasid Thorndike'i valmistatud probleemikastidest välja pääseda. Välja pääsemiseks pidi kass kas nööri sikutama või pulka liigutama. Esimesel kasti asetamisel läks kassidel kaua aega, enne kui nad õiget tegevust tegid ja välja pääsesid, iga järgmise korraga suutsid kassid aga järjest kiiremini kastist välja pääseda, sest õppisid selgeks tegevuse, mis neid kastist välja päästaks.<ref>Thorndike, E.L. (1901). "Animal intelligence: An experimental study of the associative processes in animals". ''Psychological Review Monograph Supplement''. '''2''': 1–109.</ref> Thorndike sõnastas oma avastuse tagajärje seadusena, mis tähendab, et kui tegevusele järgneb rahuldav tulemus, siis tõenäoliselt korratakse tegevust ka tulevikus, saavutamaks sama tulemust. Kui tegevusele järgneb aga mitterahuldav tulemus, siis tõenäoliselt tegevust tulevikus enam ei korrata. Thorndike'i sõnastatud tagajärjeseadust võib täheldada ka inimkäitumise juures: nimelt käitumist korratakse, kui see viib soovitud tulemuseni, ja teistpidi – käitumist ei korrata, kui soovitud tulemust ei saavutata või kui käitumisega kaasnevad ebameeldivad tagajärjed.

 

 

==Vaata ka==