Harvard Mark I: erinevus redaktsioonide vahel

'''Harvard Mark I''' oli esimene programm, mille lõi 29. märtsil 1944 [[John von Neumann]], kes töötas tol ajal [[Manhattani projekt|Manhattani projekti]]i kallal. Mark I arvutas ka trükis matemaatilisi tabeleid, mis olid tema "analüütilise mootori" jaoks olnud Briti leiutaja [[Charles Babbage|Charles Babbage'i]] esialgne eesmärk.

[[IBM]]-i automaatse järjestuse kontrolli kalkulaator (ASCC), [[Harvardi ülikool|Harvardi ülikooli]]i töötajad nimetasid Mark I, üldotstarbeline elektromehaaniline arvuti, mida kasutati II maailmasõja lõppu poole.

Esialgne kontseptsioon esitas [[Howard Aiken]] 1937. aasta novembris IBM-ile. Pärast IBM-i insenerid kiitsid uuringut ja isegi ettevõtte esimees [[Thomas John Watson]] isiklikult projekti ja selle rahastamise heaks ja kasulikum, 1939. aasta veebruaris. Howard Aiken hakkas 1937. aasta alguses otsima võimalust oma kalkulaatori kujundamiseks ja ehitamiseks. Pärast kahe edutult tagasilükkamist näitas ette ta näidisplaani, mille [[Charles Babbage|Charles Babbage'i]] poeg oli andnud Harvardi ülikoolile 70 aastat varem. See viis ta uurima Babbage'i mõtteid ja lisama analüütilise mootorile tema ettepanekuid; saadud masin tõi Babbage'i analüütilise mootorile põhimõtteliselt peaaegu täielikult ellu, lisades olulisi uusi funktsioone. ASCC arendas ja ehitas IBM oma tehases ja saadeti [[Harvardi ülikool|Harvardi ülikooli]]i 1944. aasta veebruaris. See algas USA mereväe büroode arvutuste tegemist mais ja tulemusi ametlikult esitati ülikoolile 7. augustil 1944.

ASCC ehitati [[Lüliti|lülititestlüliti]]test, [[Relee|releedestrelee]]dest, pöörlevatest võllidest ja [[Sidur|siduritestsidur]]itest. Selles kasutati 765 000 elektromehaanilist komponenti ja sadu miile traati, mille maht oli 816 kuupjalga (23 m³) – pikkus 51 jalga (16  m), kõrgus 8 jalga (2,4  m) ja sügavus 2 jalga (0,61  m). See kaalus umbes 10 000 naela (4500  kg). Põhilisi arvutusühikuid tuli sünkroonida ja mehaaniliselt juhtida, nii et neid juhiti 50-suu (15  m) veovahendiga, mis oli ühendatud 5-hobujõulise (3,7  kW) elektrimootoriga, mis oli peamise toiteallikana ja süsteemi kellaajana. IBMi arhiivides.

Automaatse järjestuste kontroll kalkulaator (Harvardi märk I) oli esimene operatsioonimasin, mis suutis pikki arvutusi automaatselt teostada. Howard Aikeni poolt loodud Mark I projekt valmis tehases, NY-s IBM-i inseneridena. Terasraadist 51 jalga pikk ja 8 jalga kõrgune, mis hoiavad kalkulaatorit ja nad koosnevad väikestest käikudest, lugejatest, lülitite blokeerivastest paneedest ja kontrollringkonnadest. ASCC kasutas 500 miili (800  km) traati koos kolme miljoni ühendusega, 3500 multipole releed, 35 000 kontakti, 2225 loendurit, 1464 tenpoolelülitit ja 72 lisamasinat, millest igaüks oli 23 märkimis arvul. See oli tööstuse suurim elektromehaaniline kalkulaator.

Mark I oli 60 komplekti: 24 lülitit käsitsi sisestamiseks, see võib salvestada 72 numbrit, iga 23 kümnendikoha pikk. See võib sekundis teha 3 liitamist või lahutamist. Korrutamine kestis 6 sekundit, jagunemine võttis 15,3 sekundit ja ühe või enama minuti jooksul võttis logaritm või trigonomeetriline funktsioon. Mark I väljastas oma tulemusi 24-kanalilisele perforeeritud paberilindile. Ta tegi oleva juhendi mis talle ole antud ja seejärel luges järgmise kirja. Juhiseid ei saanud salvestusregistritest täita.

[[John von Neumann|John von Neumannil]]il oli Los Alamose meeskonnas, kes kasutas "modifitseeritud IBM perfokaardiga masinad", et määratleda implosiooni mõju. Implosion on protsess, mille käigus hävitatakse esemeid, lagunedes enda sisse. 29. märtsil 1944 nõudis Neumann, et leida lahendust probleemile seoses Mark I implosiooniga. Augusti alguses 1944 saabus ta koos kahe matemaatikutega, kes kirjutasid esimese simulatsiooniprogrammi, et uurida esimest [[Aatomipomm|aatomipommiaatomipomm]]i.

Mark I-le järgnesid [[Harvard Mark II]] (1947 või 1948), Mark III / ADEC (september 1949) ja [[Harvard Mark IV]] (1952) '''''–''''' kogu Aikeni töö. Mark II oli Mark I-ga paremaks, kuigi see ikka põhines elektromehaanilistel releedel. Mark III kasutas enamasti elektroonikakomponente: [[Vaakumpump|vaakumpumpasidvaakumpump]]asid ja kristallidioode, aga ka mehaanilisi komponente: mäluseadmetele pöörlevad magnetilised trumlid, pluss-releed trumlite vahel andmete edastamiseks. Mark IV oli täiesti elektrooniline, asendades ülejäänud mehaanilisi komponente '''''–''''' magnetilisele tuumamälule. Mark II ja Mark III olid viidud USA mereväebaasile Dahlgrenis [[Virginia|Virginias]]s. Mark IV oli ehitatud USA sõjaväe õhujõududele, kuid see seisis Harvardis.

2) Bernard Cohen, p. 164 (2000)

3) Bernard Cohen, p.  53 (2000)

4) Bernard Cohen, p. 39 (2000) It was first rejected by the Monroe Calculator Company and then by Harvard University.

9) [[Maurice Vincent Wilkes]] (1956). [https://books.google.ee/books?id=n_oNAAAAQAAJ&redir_esc=y Automatic Digital Computers]. New York: John Wiley & Sons. pp.  16–20.

10 Campbell, 1999, p. 43

11) Campbell, 1999, p. 53

12) Wexelblat, Richard L. (Ed.) (1981). History of Programming Languages, p.  20. New York: Academic Press. ISBN 0-12-745040-8

15) AIKEN, Bernard Cohen p. 166 (2000)

16) Bernard Cohen, p.  164 (2000)

19) [[Martin Campbell-Kelly]]; William Aspray, (1996). Computer: A History of the Information Machine. Basic Books. p.  74. ISBN 0-465-02989-2

* Campbell, Robert (1999), Aiken's First Machine in Cohen 1999, pp. 31-63 31–63

* Copeland, Jack (2006), Machine against Machine in Copeland 2006, pp.  64–77