Geostatsionaarne orbiit: erinevus redaktsioonide vahel

'''Geostatsionaarne orbiit''', geostatsionaarne Maa orbiit või geosünkroonne ekvatoriaalne orbiit (GEO) on ringikujuline [[orbiit]] 35 786 kilomeetri kõrgusel, mis asetseb Maa [[ekvaator]]i kohal (0° laiuskraad), on kohakuti Maa pöörlemise suunaga ning mille eksentrilisusekstsentrilisus on ligidal nullile<ref name="MOmaY" />. [[Geostatsionaarne satelliit|Objektil, mis on sellisel orbiidil]], on orbitaalne [[periood]] võrdne Maa pöörlemise perioodiga (üks ööpäev) ja seetõttu tundub Maal olevatele vaatlejatele satelliit kindlas taevapunktis statsionaarselt olevana.

Idee [[geosünkroonne satelliit|geosünkroonse satelliidi]] kasutamiseks sides tõi esimesena välja 1928. aastal [[Herman Potočnik]]<ref name="NASA SP-4026" />. Esimene geostatsionaarse orbiidi kirjeldus [[populaarteaduslik kirjandus|populaarteaduslikus kirjanduses]] oli [[George O. Smith]] raamatus "[[Venus Equilateral]]", kus ei mindud veel väga detailidesse. Briti ulmekirjanik [[Arthur C. Clarke]] kirjutas geostatsionaarsetest orbiitidest põhjalikumalt 1945. aasta Wireless Worldi ajakirja väljaandes "Extra-Terrestial Relays – Can Rocket Stations Give Worldwide Radio Coverage?". ClarkeRaamatu sissejuhatuses avaldas Clarke tunnustust ka George O. Smithi raamatule "The Complete Venus Equilateral" raamatule<ref name="zsMfr" /> raamatu sissejuhatuses. Clarke'i poolt esimesena kirjeldatud kasulikku kommunikatsiooni eesmärgil loodud orbiiti satelliitidele, tuntakse ka Clarke'i orbiidi nime all. Sarnaselt on ka defineeritud Clarke'i vöö, mis on piirkond kosmoses, 35 786 kilomeetri kõrgusel Maa keskmisest merepinna tasemest ja asub samal ajal ekvaatori tasandil, kus geostatsionaarsete orbiitide lähedased orbiidid on võimalikud<ref name="zsMfr" />. Clarke'i orbiit on umbes 265 000&nbsp;km pikk.