Muinaskihelkond: erinevus redaktsioonide vahel

Kihelkondade tekke aluseks võisid olla üksteisest looduslikult eraldatud ühtse [[hõim]]ukuuluvusega piirkonnad. Selle kohta, kuidas neist moodustusid poliitilis-administratiivsed üksused, on pakutud erinevaid hüpoteese. [[Paul Johansen]]i järgi toimus see siis, kui [[viikingid]] 9. sajandil Läänemere idakalda alad vallutasid. Nendega lepingu sõlminud ja pantvange andnud piirkondi hakati nimetama kihelkondadeks [[rootsi keel|rootsikeelse]] sõna ''gislalagh'' eeskujul, kus ''gisla'' tähendab pantvangi. On teada, et alistumislepingu kinnitamine pantvangide andmisega oli hiljem, 13.–14. sajandil, [[Baltikum]]is levinud tava. Kihelkonna mõiste läänepoolse päritolu kasuks võib rääkida asjaolu, et Eesti ala läänepoolseima kihelkonna pärisnimi oligi [[Kihelkonna kihelkond|Kihelkonna]]. Samas tõendid 9. sajandi viikingite kestvama ülemvõimu kohta puuduvad. ja sõnaSõna ''gislalagh'' ilmubilmus rootsikeelsetesse ürikutesse alles 14. sajandil janing võimalik, et tõlkelaenuna [[karjala keel]]est. Mõned autorid arvavad, pidades sõna ''kihl'' kohalikku päritolu, ent siiski "pantvangi" tähistavaks sõnaks, et kihelkonna loomise aluseks oli pantvangide andmine, aga mitte väljastpoolt tulnud vallutajatele, vaid piirkonna siseselt kohalike võimukandjate vahel, et ära hoida vastastikuseid äraandlikke kallaletunge.<ref>Lang, lk 117–118</ref><ref>Tarvel, lk 32</ref><ref>Kala, lk 17–19</ref>

Põhiline info kihelkondade olemasolu, paiknemise ja funktsioonide kohta pärineb 13. sajandi alguses kirjutatud [[Henriku Liivimaa kroonika]]st ja [[Taani hindamisraamat]]ust. Arheoloogilises materjalis kihelkondade territooriumid ei eristu. Arvatakse, et [[Läti Henrik]] on kihelkonda tähistanud [[ladina keel|ladinakeelsete]] sõnadega ''provincia'' ja ''terra'', mis samas kohati tähistavad ilmselt ka [[maakond]]a või linnusepiirkonda, ning kohalikku [[läänemeresoome keeled|läänemeresoome]] päritolu sõnadega ''kiligunda'', ''kilegunda'', ''kylegunda''. Eriti probleemne on sõna ''provincia'' tõlgendamine, mis erinevates kontekstides viitab selgelt erineva suuruse ja funktsiooniga üksustele, kuid selle tõlkimine konkreetsetel juhtudel jääb paratamatult oletuslikuks ja mõjustatuks tõlkija eelarvamustest tolleagsetolleaegse haldusstruktuuri olemuse kohta. Taani hindamisraamatus on kihelkondade või ka külakondadena tõlgendatud sõnu ''kiligunda'', ''kylagund'', ''kilegund'', ''kylaegund''. Eesti territooriumil oli nende allikate järgi umbes 45 kihelkonda. Veel sisaldab ntnäiteks [[Alna Balduin]]i ja [[kuralased|kuralaste]] valitseja [[Lammekin]]i vaheline leping asustatud kohale viitavat sõna ''kiligundes'', mis võib tähendada nii küla kui kihelkonda.<ref>Tarvel, lk 33–34</ref><ref>Lang, lk 111, 117</ref><ref>HLK, XXVIII, kommentaar 6, lk 247</ref><ref>Indriķa hronika, XXVIII, kommentaar 7</ref><ref>Švābe</ref>

Omavahel koostööd tegevad ja/või kultuuriliste ja keeleliste ühisjoontega kihelkonnad moodustasid maakonna. Samas mitmed kihelkonnad, keda traditsioonilise käsitluse järgi on peetud maakondadesse veel mitte ühineda jõudnud väikemaakondadeks, jäid eraldiseisvateks üksusteks. Kihelkondade rolli kohta muinasaegses poliitilises elus on erinevaid arvamusi. Nt Enn Tarveli arvates oli kihelkond tolle aja keskne poliitiline ja administratiivne territoriaalüksus, mõneti sarnane [[riik|riigileriigiga]]. Ajalooallikates mainitakse välispoliitiliste otsuste vastuvõtjana just kihelkonna vanemaid, samal ajal kui maakonna tasandi vanemate olemasolu kohta puudub igasugune info. Siseküsimustes võis kihelkonnavanemate käes olla kohtuvõim ja õigus lahendada teatud majanduslikke küsimusi (maakasutuse reguleerimine, loomusekohtade jaotamine jms). Tarvel peab kihelkonda ka sõjaväeringkonnaks, kust kogunes [[malev]].<ref name=Lang118 /><ref>Tarvel, lk 33</ref>