Aleksandr Golitsõn (1773−1844): erinevus redaktsioonide vahel

[[PiltFail:Golitsyn AlexanderNikolaevich.jpg|thumb|Vürst Aleksandr Golitsõn]]

'''Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn''' ([[vene keel]]es ''Александр Николаевич Голицын''; [[8. detsember]] [[1773]] [[Jaroslavl]] – [[22. november]] [[1844]] [[Gaspra]], [[Krimm]]) oli [[Venemaa|Vene]] vürst ja riigitegelane., Aastatelaastatel [[1813]]–[[1844]] [[Venemaa Piibliühing]]u president ning [[1817]]–[[1824]] Venemaa usuasjade ja rahvahariduse minister.

Aleksandr Golitsõn sündis [[Ernst Johann Biron]]i poolt Jaroslavli pagendusse saadetud [[vürst|vürsti]] [[Nikolai Sergejevitš Golitsõn]]i perekonnasperes. Kümnenda eluaastani kasvas ta kodus, kuid siis märkas teda keisrinna [[Katariina II]] kammerneitsi [[Marja Perekussihhina]], kellele poiss meeldis. Perekussihhina esitles poissi keisrinna Katariinale, ja keisrinnakes jagas oma usaldusaluse sümpaatiat poisi vastu. Nii sai Aleksandr Golitsõnist paažikorpuse liige. [[1787]]. aastal saatis ta Katariina II reisil [[Novorossiiski krai]]sse, kus tutvus keisrinna pojapoegade [[Aleksander I|Aleksandri]] ja Konstantiniga. ReisiltPärast tagasireisilt pöördudestagasipöördumist määras keisrinna ta teenistusse oma lastelaste juurde janing temast sai [[suurvürst]]ide sõber ningja mängukaaslane, mis rajas tugeva aluse tema hilisemale poliitilisele karjäärile.

Pärast suurvürst Aleksandri abiellumist [[1793]]. aastal sai viimane endale väikese õukonna ja Aleksandr Golitsõnist kujunes selle õukonna esimene mees. Olles varem hinnatud suurvürstide mängukaaslasena, oli temast vahepeal saanud galantne ja atraktiivne noormees, keda nüüd hinnati temahea välimuse ja seltskondlikkuse tõttu.

[[1796]]. aastal pagendas troonile tõusnud [[Paul I]], suurvürst Aleksandri isa, Golitsõni Peterburist. Ta naasis sinna alles pärast Paul I mõrvamist aastal [[1801]], mil suurvürst Aleksandr tõusis keiser Aleksander I nime all troonile. See sai ka vürst Aleksandr Golitsõni poliitilise karjääri alguseks.

[[1802]]. aastal nimetati Aleksandr Golitsõn [[Venemaa Keisririigi Valitsev Senat|Senatsenat]]i ülemprokuröriks. [[1803]] sai temast [[Pühim Sinod|Pühima Sinodi]] ülemprokurör, kelle ülesandeks oli [[Vene Õigeusu Kirik]]u asjade haldamine. Selle määramise juures oli kõige vastuolulisem see, et Golitsõn ise ei pidanud ennast üldse usklikuks inimeseks, hindas üle kõige [[valgustusajastu]] ideesid ja seltskondlikke lõbustusi ning heitis ise sageli nalja selle "kummalise juhuse" üle, mis ta Sinodisinodi etteotsa viis. Tõenäoliselt oli Golitsõni määramise ainsaks põhjuseks asjaolu, et keiser soovis näha Sinodisinodi juhina inimest, kelle peale ta võis kindel olla.

Jätkates algul vabamõtlejana, ei arvestanud ta eriti teiste Sinodisinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid [[konservatism|konservatiivsed]] [[piiskop]]id, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi [[müstika]] vastu.

[[1824]]. aastal vallandas keiser Aleksander I oma soosiku usuasjade ja rahvahariduse ministri ametikohalt. Ettekäändeks ametistsai vabastamiselasjaolu, saiet Golitsõni juhitav Venemaa Piibliühing oli avaldanud [[gnostitsism|gnostilisi]] ideid ja seisukohti sisaldava raamatu avaldamine Golitsõni juhitava Venemaa Piibliühingu poolt. Oma vabameelsuse ja müstitsismimüstikahuvi tõttu oli Aleksandr Golitsõn kogunud endale palju vaenlasi, eelkõige reaktsiooniliste kirikujuhtide seas, kes tõttasid tema eksimust ära kasutama tõttasid.

Lisaks jätkus Aleksandr Golitsõni tegevus mitmesuguste [[mittetulundusühing]]ute juhina. Ta oli endiselt Venemaa Piibliühingu president, Inimarmastuse Ühingu president ja osales mitmetemitme muudemuu organisatsioonideorganisatsiooni tegevuses.

[[1820. aastad|1820. aastate]] lõpus alustashakkas ta omale palee rajamist [[Must meri|Musta mere]] kaldale [[Gaspra]]sse endale paleed rajama. Palee valmis [[1830. aastad|1830. aastate]] esimesel poolel ja sellest ajast alatessestpeale veetis vürst üha enam aega seal. [[1843]] kolis ta lõplikult [[Krimm]]i ja suri seal järgmisel aastal paar nädalat enne oma 71. sünnipäeva.