Vikipeedia

Bütsants: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
two repeated words (booster)
PResümee puudub
64. rida:
[[Diocletianus]] lõi [[293]]. aastal uue riigikorraldussüsteemi [[tetrarhia]], et kindlustada impeeriumi ohustatud piirkondi. Tetrarhia järgi hakkasid Rooma riigi ida- ja lääneosa valitsema [[Augustus (lisanimi)|augustus]] (ülemkeiser) ja ''[[Caesar (tiitel)|caesar]]'' (alamkeiser). Süsteem lagunes juba [[313]] ning mõned aastad hiljem ühendas Constantinus Suur riigi ühe valitseja (augustuse) alla.<ref name="Kuhoff"/> Selles jaotuses erines ida- ja lääneosa piir siiski hilisemast jaotusest.
 
Constantinus rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, [[rahandus]]likke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Mõned õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutuselevõetudkasutusele võetud kuldmünt ''[[solidus]]'' tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust.<ref name="esler-1081"/>
 
Constantinus Suure valitsemise ajal ei saanud [[kristlus]] impeeriumis veel valdavaks [[usund]]iks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud [[doktriin]]i kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku [[oikumeenia|oikumeenilise]] kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud [[Arles'i kirikukogu]] ja [[I Nikaia kirikukogu]] näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.<ref name="B163"/>
94. rida:
Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist [[Theoderich Suur]]e surma järel [[Idagootide kuningriik|Idagootide kuningriigi]] [[Itaalia ajalugu|Itaalia]] alade arvelt. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus [[Sitsiilia]] saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusse: [[Napoli]] (535), [[Rooma]] (536) ja lõpuks idagootide pealinn [[Ravenna]] (540).<ref name="Vseviov81–83"/><ref name="B180-216"/> Aastatel 535–536 viibis idagootide delegatsioon eesotsas [[paavst]] [[Agapetus I]]-ga Konstantinoopolis. Kuigi rahulepingu sõlmimine Bütsantsiga ebaõnnestus, tagandas keiser [[Justinianus I]] paavsti nõudmisel [[monofüsitism]]i pooldava [[Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh|Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi]] [[Anthimos]]e (vaatamata keisrinna [[Theodora]] vastuseisule).<ref name=Maas278T187>Maas (2005), lk 278; Treadgold (1997), lk 187.</ref>
 
541. aastal sai idagootide kuningaks väejuht [[Totila]], kelle juhtimisel alustati Itaalia alade tagasivallutamist. Totila väed vallutasid 546. aastal Rooma ja järgmise paari aasta jooksul peaaegu kogu Itaalia. Abivägedeta jäetud Belisarios ei suutnud maad kaitsta ning ta kutsuti 549. aastal tagasi Konstantinoopolisse.<ref name="Vseviov84">Vseviov (2004), lk 84.</ref><ref name="B236-258"/> Siiski ei olnud Bütsants veel lüüa saanud. 551. aasta lõpus saabus Itaaliasse armeenia päritolu Bütsantsi [[eunuhh]]ist väejuht [[Narses]], kelle käsutuses oli umbes 35 000 sõjaväelast. Idagoodid purustati järgmise aasta jooksul ning vaatamata mõne üksiku idagootide linna vastupanule ja järgnenud [[frangid|frankide]]-[[alemannid]]e invasioonile (nende väed purustati 554. aastal), oli sõda [[Apenniini poolsaar]]el lõppenud.<ref name="B259-281"/> 552. aastal maabus väike Bütsantsi sõjavägi (''ca''u 2000 meest) Liberiuse juhtimisel [[Hispaania]]s. Nad vallutasid [[Cartagena (Hispaania)|Cartagena]] ja teisi asulaid Hispaania lõunarannikul. Selle sõjakäiguga jõudis Bütsantsi territoriaalne ekspansioon oma haripunkti.<ref name="wanadoo"/>
 
[[Pilt:Roman Empire 600 AD.PNG|pisi|300px|vasakul|Ida-Rooma keisririik aastal 600]]
 
102. rida ⟶ 101. rida:
 
==== Rooma õiguse kodifitseerimine ja Ida-Rooma kultuur 6. sajandil ====
529. aastal viis keisri ülesandel kümnemeheline komisjon läbi Rooma seadustiku kodifitseerimise (''[[Corpus Juris Civilis]]''), luues uue [[õigussüsteem]]i, mida täiendati 534. aastal. Selle alla kuulusid: õpperaamat (''"Institutiones''"), klassikaliste juristide kirjutised (''"Digesta seu Pandectae''"), keisri poolt välja antud seaduste kogu (''Codex Justinianus'') ja Justinianuse poolt pärast 534. aastat välja antud seadused (''Novellae'').<ref name="Atlas139"/> Kodifitseeritud õigusi kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni.<ref>Gregory (2010) lk 150.</ref>
 
6. sajandil oli traditsioonilisel kreeka-rooma kultuuril Ida-Rooma riigis veel märkimisväärne mõju, selle prominentsete esindajate hulka kuulus näiteks [[loodusfilosoofia|loodusfilosoof]] [[Johannes Philoponos]]. Sellele vaatamata hakkas riigis domineerima kristlik kultuur ja filosoofia. [[Romanos Melodos]]e loodud hümnid tähistasid jumaliku [[liturgia]] arengut ning samal ajal ehitati Nika ülestõusu ajal hävinud [[basiilika]] asemele uut – pühale Sophiale pühendatud [[Hagia Sophia]]t, mis on tänapäeval Bütsantsi arhitektuuriajaloo üheks kuulsamaks mälestusmärgiks.<ref>Cameron (2009), lk 113, 128.</ref> Kuuendal ja seitsmendal sajandil tabasid Bütsantsi mitmed [[pandeemia]]d, mis põhjustasid paljude inimeste surma ning tekitasid riigile suurt kahju.<ref>Bray (2004), lk 19–47; Haldon (1990), lk 110–111; Treadgold (1997), lk 196–197.</ref>
124. rida ⟶ 123. rida:
Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks [[Pyrrhose võit|Pyrrhose võiduks]], sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud ja [[islam]]i omaks võtnud [[araablased|araabia]] hõimud.<ref>Foss (1975), lk 746–747.</ref> Alanud [[Bütsantsi-Araabia sõjad|sõjas]] (634) sai Bütsants korduvalt araablaste käest lüüa ning kaotas mõne aastaga [[Süüria]] ja [[Palestiina]] alad. Seejärel sagenesid [[muslim]]ite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras [[kalifaat|kalifaadi]] sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu [[kreeka tuli|kreeka tule]]le. Seejärel sõlmis Bütsants [[Omaijaadide kalifaat|Omaijaadide kalifaadiga]] 30-aastase rahu,<ref>Haldon (1990), lk 61–62.</ref> kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid [[Anatoolia]]sse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusse.<ref>Haldon (1990), lk 102–114; Laiou, Morisson (2007), lk 47.</ref> Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 – 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna: Egiptuse vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta [[teravili|teravilja]] jagamine.<ref>Laiou, Morisson (2007), lk 38–42, 47; Wickham (2009), lk 260.</ref>
 
[[Pilt:Greekfire-madridskylitzes1.jpg|vasakul|pisi|[[Kreeka tuli|Kreeka tuld]] kasutas Bütsantsi laevastik esmakordseltesimest korda Bütsantsi-Araabia sõdade ajal]]
 
Herakleios I valitsusperioodil loodi uued riigi [[haldusüksus]]ed – [[teema (haldusüksus)|teemad]]. Riigi Väike-Aasia piirkond jagati sõjaväeringkondadeks (teemadeks), mida juhtisid otse keisririigi administratsioonile alluvad strateegid, kellel oli nii sõjaline kui ka tsiviilvõim. Sõdurite maale asustamisega oli võimalik moodustada sõjaväekohuslastest maakaitsevägi (stratioodid). Uusasunikud said endale päritava maavalduse, mille abil pidid nad endale nii elatist teenima kui ka sõjavarustuse hankima.<ref name="Atlas139"/>
141. rida ⟶ 140. rida:
Isauria dünastia valitsemisajal sai alguse nn [[pilditüli]], kui pühapiltidesse vaenulikult suhtuvate ikonoklastide mõjutusel keelas [[Leon III]] pühapiltide ja ikoonide kummardamise. Ikonoduulid (ikoonide pooldajad) polnud otsusega rahul ning see viis üleriigiliste rahutuste tekkimiseni. Ikoonide austamise keeluaeg kestis riigis kuni aastani 843, mil Konstantinoopolis kogunenud kirikukogu taastas keisrinna [[Theodora]] ja uue patriarhi toetusel ikoonide ja pühapiltide austamise.<ref name="P11">Parry (1996),lk 11–15.</ref> Radikaalne pööre viis järjekordsete massirahutusteni, mille käigus tapeti tuhandeid inimesi.<ref>Vseviov (2004), lk 222.</ref>
 
820ndate820. aastate alguses [[Thomas Slaavlane|Thomas Slaavlase]] juhitud ülestõusu ajal kasutasid araablased ära riigi nõrkust ja vallutasid [[Kreeta]]. Aastal 829 sai Bütsantsi laevastik araablaste käest hävitavalt lüüa Itaalia ranniku lähedal. Mõne järgmise aasta jooksul langesid [[Sitsiilia]] saare suuremad linnad [[Messina]] ja [[Palermo]]. Bütsantsile jäi vaid väike ala Sitsiilia kagurannikul.<ref>Vseviov (2004), lk 218.</ref> Sõjaõnn pöördus 863. aastal, mil keisririigi vägedel õnnestus [[Michael III]] juhtimisel lüüa araablasi [[Anatoolia]] põhjaosas (Paflagoonias) toimunud Lalakaoni lahingus.<ref name="Treadgold432–433"/>
 
=== Makedoonia dünastia (867–1025)===
155. rida ⟶ 154. rida:
Leon VI valitsemisperioodil jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati araablastele Sitsiilia (902) ja [[Thessaloníki]] (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teiseks linnaks. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud [[Küpros]]e saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat [[Latakia]] linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita: viimased lõid tagasi keisririigi katse vallutada 911. aastal tagasi Kreeta.<ref name="B101">Browning (1992), lk 101.</ref>
[[Pilt:Hamdanids 955 AD.jpg|pisi|300px|Abbassiidide kalifaadi [[Aleppo emiraat|Aleppo]] ja [[Mosuli emiraat|Mosuli emiraadi]] piirialad Bütsantsi ja [[Bagratiidid]]e Armeenia riigiga, 955. aastal]]
Bulgaaria sõjaka valitseja [[Simeon I]] surm 927. aastal parandas Bütsantsi positsioone Balkanil ja võimaldas pühenduda võitlusele araablastega.<ref name=Browning-1992-107>Browning (1992), lk 107.</ref> Melitene (tänapäeval [[Malatya]]) suudeti vallutada aastal 934, [[Edessa]] alistus 944. Viimast sündmust peeti eriti tähtsaks, sest Edessast saadi kätte [[Jeesus]]t kujutav [[reliikvia|pühapilt]] ''"[[Mandylion]]''".<ref name=Browning-1992-108>Browning (1992), lk 108.</ref>
 
Sõjaväelastest keisrid [[Nikephoros II Phokas|Nikephoros II]] (võimul 963–969) ja [[Johannes I Tzimiskes|Johannes I]] (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. [[Aleppo]] ja [[Kreeta]] langesid bütsantslaste valdusse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid [[Egeuse meri|Egeuse merel]], aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus [[Antiookia]] taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina.<ref name="Browning-1992-112">Browning (1992), lk 112.</ref> Nikephorose järglasel Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada [[Damaskus]], [[Beirut]], [[Akko]], [[Şaydā]], [[Kaisarea]] ja [[Teverya]]. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata.<ref name="Browning-1992-113">Browning (1992), lk 113.</ref> [[Basileios II]] (hüüdnimega Bulgaarlastetapja) üritas pärast edukat sõda bulgaarlaste vastu saratseenidelt Sitsiiliat tagasi vallutada (sõjaretke algus 1025), kuid suri enne ekspeditsiooni lõpliku eesmärgi saavutamist. Sellele vaatamata ulatus Ida-Rooma riik pärast Basileios II valitsemisaega [[Messina väin]]ast kuni [[Eufrat]]ini ja Doonaust kuni Süüriani.<ref name="Browning-1992-116">Browning (1992), lk 116.</ref>
197. rida ⟶ 196. rida:
Samal ajal koondusid Bütsantsi piirialadele uued ja tugevad vastased. Lõuna-Itaalia provintse ohustasid [[normannid]], kes saabusid Apenniini poolsaarele 11. sajandi alguses. Normannide aeglane, kuid järjekindel [[Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse|pealetung algas 11. sajandi keskel]].<ref name="intratext"/> [[Reggio Calabria]] langes nende valdusse aastal 1060 ning seejärel kaotati [[Otranto]] (1068). Bütsantsi peamine tugipunkt [[Apuulia]]s – [[Bari]] piirati sisse 1068. aastal ja vallutati 1071.<ref>Hooper, Bennett (1996), lk 82; Stephenson (2000), lk 157.</ref> Samuti kaotas Ida-Rooma riik 1069. aastal [[Dalmaatsia]] rannikulinnad [[horvaadid|horvaatidele]].
 
Veelgi suurema kaotuse osaliseks sai Bütsants idapiiridel, kus araablased olid asendunud [[Seldžukid|seldžukkidega]], kellega toimusid esimesed kokkupõrked Armeenias aastatel 1065 ja 1067. [[Romanos IV Diogenes]]e juhitud Bütsantsi väed said 1071. aastal toimunud [[Mantzikerti lahing]]us seldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordseltesimest korda riigi ajaloos). Rumi seldžukkide juht [[Alp Arslan]] kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt.<ref name="Vseviov336">Vseviov (2004), lk 332–333.</ref> Aastaks 1081 olid seldžukid vallutanud pea kogu [[Anatoolia]] – [[Armeenia]]st kuni [[Bitüünia]]ni – ning asutasid oma pealinna [[Nikaia]]s, vähem kui 100&nbsp;km kaugusel Konstantinoopolist.<ref name="turkishhan"/>
 
=== Komnenoste dünastia ja ristisõjad ===
212. rida ⟶ 211. rida:
Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenoste dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada.<ref name="M124">Magdalino (2002), lk 124.</ref> Esimene Komnenosest keiser Isaak I valitses lühikest aega aastatel 1057–1059, kuid dünastia järjepidevus sai alguse Alexios I võimuletulekuga 1081. aastal. Oma võimuperioodi alguses pidi Alexios tõrjuma normannide invasiooni, kes vallutasid [[Dyrrhachium]]i ja [[Kérkyra saar]]e ning piirasid sisse [[Tessaalia piirkond|Tessaalia piirkonna]] ja [[Lárisa]]. Normannide juhi [[Robert Guiscard]]'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannidepoolset survet. Aasta hiljem suri seldžukkide sultan ja nende riik jagati lähinaabrite vahel. 1091. aastal lõid Alexiose juhitud bütsantslased, [[kumaanid]] ja mitmest teisest rahvusest sõjamehed riiki tunginud [[petšeneegid|petšeneege]] [[Maritsa]] jõe orus (tänapäeva Lõuna-Bulgaarias).<ref>Luttwak (2009), lk 163.</ref>
 
Saavutades stabiilsuse lääne- ja põhjapiiridel, otsustas Alexios pöörata rohkem tähelepanu majanduslike probleemide lahendamisele ja riigi kaitsevõime tõstmisele.<ref name=Birkenmeier>Birkenmeier (2002).</ref> Siiski puudus tal piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada seldžukid. [[Piacenza]]s 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst [[Urbanus II]]-le kristlaste probleemidest Idas, kes Lääne puuduva abi tõttu kannatavad [[muslim]]ite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning taasühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud.<ref name=Harris>Harris (2003); Read (2000), lk 124; Watson (1993), lk 12.</ref> Veel samal aastal toimus [[Clermont’iClermonti kirikukogu|kirikukogu]] [[Clermont-Ferrand]]'is, kus paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud [[palverännak]]ul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.<ref name="Br">[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/87186/Byzantine-Empire "Byzantine Empire".] ''Encyclopædia Britannica''.</ref>
 
[[Pilt:Lähis-Ida 1135.png|pisi|[[Ristisõdijate riigid]] pärast [[Esimene ristisõda|Esimest ristisõda]]]]
222. rida ⟶ 221. rida:
Johannese 25 aasta pikkuse valitsemisperioodi saavutuste hulka kuuluvad liit [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigiga]], ülekaalukas võit [[petšeneegid]]e üle (1122),<ref name="B90">Birkenmeier (2002), lk 90.</ref> ja mitmed edukad sõjakäigud [[Seldžukid|seldžukkide]] vastu [[Väike-Aasia]]s, kes sisetülide ja pidevate rünnakute tõttu välja kurnatuna kaotasid suurema osa Väike-Aasiast.<ref name="SJ"/> Johannese poolt juhitud sõjaväe purustavat jõudu said 1120. aastatel tunda nii [[Ungari kuningriik#Võitlus Venezia ja Bütsantsiga|ungarlased]] kui ka [[Serbia suurvürstkond|serblased]]. 1130. aastatel astus ta normannide poolt valitsetava [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigi]] vastasesse liitu Saksa-Rooma keisri [[Lothar III (Saksa-Rooma keiser)|Lothar III-ga]].<ref name="BrJ">[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/304737/John-II-Comnenus "John II Komnenos".] ''Encyclopædia Britannica''.</ref> Oma võimuperioodi viimastel aastatel tegutses Johannes aktiivselt riigi laiendamisega idanaabrite arvelt. Tema juhtimisel alistasid Bütsantsi väed [[Danišmendid|Danišmendide emiraadi]] ja [[Väike-Armeenia kuningriik|Väike-Armeenia (Kiliikia) kuningriigi]]. Aastal 1137 oli vürst [[Raymond de Poitiers]] sunnitud pärast [[Antiookia]] sissepiiramist saama Bütsantsi [[vasall]]iks. 1142. aasta sügisel üritas Johannes veel kord Antiookiat vallutada, kuid talve saabumine sundis teda taanduma. Keiser suri 1143. aasta aprillis jahil saadud vigastusse. Raymond kasutas kohe juhust ja tungis Kiliikiasse, kuid oli sunnitud pärast saadud kaotust vasallitõotust Konstantinoopolis uuendama.<ref name="B326">Brooke (1962), lk 326.</ref>
 
[[Pilt:Bütsants 1180.png|pisi|vasakul|Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, aastal ''ca''u 1180]]
 
Johannes valis troonipärijaks oma noorima (neljanda) poja [[Manuel I Komnenos]]e, kes tegutses küllaltki agressiivselt oma lääne- ja idanaabrite vastu. [[Palestiina]]s sõlmis Manuel liidu [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma kuningriigiga]], aidates neid võitluses [[Fatimiidide kalifaat|Fatimiidide kalifaadiga]]. Edessa krahvkonna langemise järel seldžukkide kätte (1144–1146) muutusid ülejäänud ristisõdijate riigid Bütsantsist sõltuvaks.<ref name="S">Magdalino (2002), lk 74; Stone, [http://www.roman-emperors.org/mannycom.htm Manuel I Comnenus].</ref> 1155. aastal ebaõnnestus Bütsantsi vägedel Lõuna-Itaalia sadamalinnade hõivamine, kuid 1167. aastal lõid bütsantslased [[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigi]] vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu [[Aadria meri|Aadria mere]] idaranniku oma kontrolli alla.<ref name="S372">Sedlar (1994), lk 372.</ref> Manuel sõlmis mitmeid liite nii [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] kui ka muude Lääne-Euroopa riikidega ning tegutses edukalt [[Teine ristisõda|Teise ristisõja]] (1147–1149) ajal.<ref name="M67">Magdalino (2002), lk 67.</ref> Idas aga tugevnesid seldžukid, kes lõid Bütsantsi vägesid Myriokephaloni lahingus (1176) [[Beyşehiri järv]]e lähedal. Kaotusest taastuti kiiresti ning järgmisel aastal õnnestus bütsantslastel omakorda seldžukke võita.<ref name="B129">Birkenmeier (2002), lk 128.</ref> Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et keisril õnnestus mehi koguda kogu teekonna jooksul alates pealinnast, mis näitas, et Väike-Aasia lääneosa kaitsestrateegia töötas veel üsna hästi.<ref name="B196">Birkenmeier (2002), lk 196.</ref>
249. rida ⟶ 248. rida:
[[Pilt:Eugène Ferdinand Victor Delacroix 012.jpg|pisi|vasakul|Ristisõdijate sisenemine Konstantinoopolisse, autor [[Eugène Delacroix]] (1840)]]
 
Paavst [[Innocentius III]] tutvustas esmakordseltesimest korda Neljanda ristisõja plaani 1198. aastal oma [[legaat]]ide levitatud [[entsüklika]]s.<ref name="Norwich299">Norwich (1998), lk 299.</ref> Ristisõja eesmärgiks pidi saama [[Aijubiidid]]e riigi uue võimukeskuse – Egiptuse vallutamine. Ristisõdijate vägi saabus [[Veneetsia vabariik]]i 1202. aasta suvel. Rüütlite vägi oli aga oodatust väiksem ning sellel puudusid piisavad rahalised vahendid, et maksta veneetslastele laevatranspordi eest. Veneetsiat juhtis tollal juba raugaeas ja pime, kuid endiselt ambitsioonikas [[Veneetsia doodž|doodž]] [[Enrico Dandolo]], kes polnud huvitatud Egiptuse ründamisest, sest Veneetsial olid tulusad kaubandussuhted [[Saladin]]i loodud Aijubiidide riigiga.<ref name="Br4Cr">[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/144695/Crusades/25612/The-Fourth-Crusade-and-the-Latin-empire-of-Constantinople "The Fourth Crusade and the Latin Empire of Constantinople".] ''Encyclopædia Britannica''.</ref> Ristisõdijad soostusid transpordi eest aitama veneetslastel vallutada Dalmaatsias asuvat kristlikku ja heal järjel oleva kaubanduslinna [[Zadar]]it. Linn oli endine Veneetsia vasall, kuid alates 1186. aastast kuulus see Ungari kuningriigi protektsiooni alla.<ref name="BrC">Britannica Concise, [http://concise.britannica.com/ebc/article-9383275/Siege-of-Zara Siege of Zara].</ref> Vaatamata paavsti vastuseisule sõjaretk toimus ning 1202. aastal langes linn pärast lühikest piiramist ülekaalukate ristisõdijate väe kätte.<ref>Geoffrey of Villehardouin (1963), lk 46.</ref>
 
1201. aastal läks ristisõdijate juhtimine [[Montferrat]]i markii [[Montferrati Bonifacio|Bonifacio]] juhtimise alla, kelle sõbraks oli [[Švaabi Philipp]]. Nii Philipp kui ka Bonifacio olid abielus kukutatud Bütsantsi keisri [[Isaak II Angelos]]e lähedaste sugulastega (Philipp tütrega ja Bonifacio õega). Isaak II poeg [[Alexios IV Angelos|Alexios]] põgenes pärast isa võimult kõrvaldamist Euroopasse ja otsis abi ristisõdijate juurest. Ta lubas paavstile Ida ja Lääne kirikud ühendada ning maksta ristisõdijatele 200 000 hõbemarka, kui ta uuesti võimule aidatakse. Samuti lubas ta toetada ristisõda Pühale Maale.<ref name="Norwich301">Norwich (1998), lk 301.</ref> Veneetslastele sobis säärane pakkumine väga hästi ning seega otsustati Egiptuse asemel rünnata hoopis Bütsantsi pealinna.
 
Ristisõdijad saabusid Konstantinoopoli alla 1203. aasta 23. juunil. Alexios III oli võimetu linna mingilgi määral kaitsma ning otsustas põgeneda. Nii hõivasid ristisõdijad Konstantinoopoli praktiliselt ilma vastupanuta. Vahepeal krooniti taas keisriks troonilt kukutatud ja pimedaks torgatud Isaak II. Tema pojast sai kaasvalitseja (Alexios IV). Alexios IV ja Isaak II ei suutnud maksta ristirüütlitele lubatud tasu täies mahus ning nad kukutas peagi võimult [[Alexios V Doukas|Alexios V]]. Tekkinud segadust kasutasid ära ristisõdijad, kes vallutasid pealinna teistkordseltteist korda 13. aprillil 1204. Linna kaitsel olnud palgasõdurid eriti vastupanu ei osutanud, sest Alexios V ei suutnud neile enam palka maksta. Keiser põgenes vahetult enne rüütlite linnatungimist. Konstantinoopoli hõivamisele järgnesid massilised röövimised ja tapatalgud, mis kestsid kolm ööpäeva. Paljud hindamatud riisutud varad (ikoonid, reliikviad jm) tulid hiljem välja Lääne-Euroopas, suur osa neist Veneetsias. Kroonikud on seda röövimist nimetanud [[Keskaeg|keskaja]] suurimaks.<ref name="NC">Choniates (1912), ''[http://www.fordham.edu/halsall/source/choniates1.html The Sack of Constantinople]''.</ref><ref>Vseviov (2004), lk 410.</ref> Paavst Innocentius III avaldas nördimust, kui kuulis Konstantinoopoli vallutamisest, kuid olukord oli tema kontrolli alt juba väljunud. Seda tõestab fakt, et paavsti legaat vabastas omal initsiatiivil ristisõdijad tõotusest jätkata sõjakäiku Pühale Maale.<ref name="Br4Cr"/> Konstantinoopolis korra taastamise järel otsustasid veneetslased ja ristisõdijad jaotada riigi oma juhtide vahel ja lõid [[Ladina keisririik|Ladina keisririigi]]. Ladinlased ei saanud aga kogu Bütsantsi territooriumi oma kontrolli alla, sest vastupanu jätkasid keisririigi lagunemisel moodustunud iseseisvad riigid: [[Epeirose despootkond]] ning [[Nikaia keisririik|Nikaia]] ja [[Trapezundi keisririik]].<ref name="Br4Cr" />
 
=== Keisririigi lõpusajandid ===
260. rida ⟶ 259. rida:
 
==== Konstantinoopoli tagasivallutamine ====
[[Pilt:Balkans1260.gif|300px|pisi|[[Balkan]]i ja [[Väike-Aasia]] alad ''ca''u 1261]]
[[Pilt:Bütsants1263.PNG|pisi|300px|Bütsants aastal 1263]]
1261. aastal õnnestus Nikaia keisririigil Konstantinoopol [[Ladina keisririik|ladinlastelt]] tagasi vallutada. Riigi lühiajaline tõus saavutati [[Bütsantsi keiser|keiser]] [[Michael VIII Palaiologos|Michael VIII]] võimuperioodil (1259–1282), kuid Bütsants oli selleks ajaks tõsises majanduskriisis ja liiga halvasti varustatud, et edukalt võidelda ümbritsevate vaenlastega. Sõjategevuseks ladinlaste vastu koondas Michael riigi väed Väike-Aasiast Euroopasse ning tõstis talupoegade maksukoormust, mis tekitas nende seas laialdast vimma ja rahulolematust ning viis paljud laostumiseni.<ref>Madden (2005), lk 179; Reinert (2002), lk 260.</ref> [[Neljas ristisõda|Neljanda ristisõja]] ajal (1202–1204) tekitatud pealinna kaitserajatiste kahjustuste parandamiseks kulutati hiiglaslikke summasid, mis koos lakkamatute sõdadega viisid riigi finantskriisi ja pideva rahapuuduseni.<ref>Vseviov (2004), lk 438.</ref>
271. rida ⟶ 270. rida:
[[Pilt:Bütsants1450.png|pisi|vasakul|Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist]]
 
Pärast Andronikos III surma haaras riiki laastav [[kodusõda]], mis kestis kuus aastat (1341–1347). Seda kasutasid edukalt ära [[serblased]], kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest Balkanil. Aastal 1354 toimus [[Gallipoli]]s [[maavärin]], mis purustas linna. Peaaegu mahajäetud linna hõivasid seejärel türklased, kes kinnitasid sellega esmakordseltesimest korda kanda Euroopas.<ref>Reinert (2002), lk 268.</ref> Pärast seda järgnes Osmanite kiire edasitungimine ning pärast [[Kosovo lahing (1389)|Kosovo lahing]]ut (1389) läks nende kontrolli alla enamik Balkani lõunaosast.<ref>Reinert (2002), lk 270.</ref>
 
Bütsants pöördus abi saamiseks Lääne poole, kuid paavst lubas aidata vaid siis, kui kirikud tema võimu alla ühendatakse. Sellele olid aga vastu Bütsantsi elanikud ja vaimulikud.<ref>Runciman (1990), lk 71–72.</ref> [[1439]]. aastal saavutati [[Firenze kirikukogu]]l kirikute ametlik ühendamine, mille kiitsid heaks nii keiser kui ka Konstantinoopoli patriarh, kuid enamik bütsantslasi lükkas selle tagasi. Läänest saabusid Bütsantsi kaitsma vaid vähesed, sest enamik Euroopa valitsejaid olid enamasti hõivatud muude tegevustega ega suutnud Bütsantsi abistada: [[1396]]. aastal said Lääne ristisõdijad türklastelt lüüa [[Nikopolise lahing]]us ning [[1444]]. aastal [[Varna lahing]]us. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid.<ref name="R84-85">Runciman (1990), lk 84–85.</ref> [[1450. aastad|1450. aastateks]] oli Bütsantsi kätte jäänud vaid pealinna Konstantinoopoli lähem ümbrus ja mõned valdused Kreekas.
292. rida ⟶ 291. rida:
 
=== Rahandus ===
[[Pilt:Solidus Julian-transparent.png|pisi|vasakul|[[Julianus Apostata]] aegne kuldmünt ''solidus'']]
Üheks Bütsantsi majanduse alustalaks oli stabiilne [[raha]]kurss, mis kestis ligi 800 aastat – [[Constantinus Suur]]e reformist kuni [[Alexios I Komnenose|Alexios I]] valitsusperioodini. Constantinuse rahandusreformi ajal sai jooksvaks rahaühikuks [[kuldmünt]] ''[[solidus]]'' (''nomisma'' [[mass]]iga 4,55 [[gramm|g]]). Suuremaks ühikuks oli kuldnael (''litra''), mis vastas 72 solidusele (327 g). Rahaga maksmisel solidusi ei loetud, vaid kaaluti, sest paljud mündid olid väiksemaks lõigatud. Soliduse kõrval olid käibel [[hõbemünt|hõbemündid]] – [[miliarees]] (''miliaresion'', 2,24 g) ja ''keration'' (1,12 g). Constantinus I ajal võeti kasutusele vaskmündid ''[[follis]]'', mida valmistati vähe ja mis olid halva kvaliteediga. Seetõttu otsustas [[Anastasius I (keiser)|Anastasius I]] vaskraha reformida. Vermima hakati suuremaid ja väiksemaid [[pronks]]münte. Suurematele oli vermitud tähis M ning selle väärtus oli 40 sestertsi (obooli).<ref>Bréhier (2009), lk 122–123.</ref>
 
Bütsantsi rahanduse allakäik algas 11. sajandil, mil [[Michael VII]] (keiser 1071–1078) oli sunnitud majanduse laostumise järel (10-aastase kodusõja ja viljahindade spekuleerimise tõttu) soliduse (''nomisma'') väärtust alandama, mille asemel võeti kasutusele vääring nimega ''hyperperon''. Mõnda aega püsis see stabiilne, kuid 13. sajandil, pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste valdusse, hakati siseturu tarbeks vermima 16-[[Karaat (puhtus)|karaadiseid]], välisturule aga 24-karaadiseid kuldmünte. Pärast pealinna tagasivallutamist langes kullasisaldus 9 ja seejärel 5 karaadini. Järjest nõrgenev kuldmüntide ostujõud tekitas probleeme rahvusvahelises kaubanduses, kus Bütsantsi kuldmündid olid laialdaselt kasutusel. Seetõttu hakkasid mitmed riigid oma kuldmünte vermima (populaarseks said [[Firenze]] [[floriin]]id ja [[Veneetsia]] [[tukat]]id).<ref>Bréhier (2009), lk 144, 147.</ref>
301. rida ⟶ 300. rida:
Bütsantsi [[teadus]] oli kogu riigi eksisteerimise vältel lähedalt seotud [[antiikfilosoofia]] ja [[metafüüsika]]ga.<ref>Anastos (1962), lk 409.</ref> Teadusi õpetati [[seitse vaba kunsti|seitsme vaba kunsti]] programmi järgi. [[Triivium]] (''trivium'') käsitles [[grammatika]]t, [[retoorika|kõnekunsti]] ja [[loogika]]t.<ref>Lindberg (2008), lk 159.</ref> [[Kvadriivium]] (''quadrivium'') [[aritmeetika]]t, [[geomeetria]]t, [[muusika]]t ja [[astronoomia]]t (sageli koos [[astroloogia]]ga). Selles jaotuses puudusid [[looduslugu]], [[füüsika]] ja [[keemia]], mis olid koondatud füüsika alla. [[Olympiodoros]]e õppekavas oli viis astet ([[loogika]], füüsika, [[eetika]], [[matemaatika]] ja metafüüsika), mille läbimine võimaldas tõusta [[filosoofia]]ni.<ref>Bréhier (2009), lk 279.</ref> Kvadriiviumist välja jäävaid teadusharusid viljeleti praktilise tähtsuse pärast. Näiteks [[Hagia Sophia]] ehitaja [[Anthemios]] leiutas [[aur]]uga töötava masina ja peeglitemängu. Väga suurt tähtsust omas väidetavalt süürlase [[Kallinikos]]e poolt leiutatud "[[kreeka tuli]]", mis võeti viivitamatult kasutusele sõjanduses ning see osutus väga tõhusaks merelahingutes vaenlaste laevade süütamisel.<ref>Bréhier (2009), lk 282.</ref>
 
Bütsantsi meditsiin võttis eeskuju antiikaja kuulsatelt meedikutelt – [[Hippokrates]]elt, ja [[Galenos]]elt ning, samuti [[Herophilos Asklepiades]]elt ja [[Pedianos Dioskorides]]elt. Keisririigi arstid püüdsid praktilisi kogemusi ühitada Hippokratese teooriate ja Galenose vaadetega. Selline teoreetilist laadi arstiteadus kujunes välja arvukate [[hüpotees]]ide esinemise ja avastuste puudumise tõttu. Haigete ravimisel piirdusid arstid haiguste [[sümptom]]ite eristamise, [[diagnoos]]i panemise ja haige [[Farmaatsia|farmatseutilise]] ravimisega.<ref name="Bréhier283"/>
 
Märkimisväärne tagasilöök tabas riigi teadust Suure katku ajal (541–542) ja [[araablased|araablaste]] vallutusperioodidel (7. ja 8. sajandil), kuid Bütsantsi nn taassünni perioodil (10. sajandi teine pool) said Ida-Rooma riigi teadlastest Araabias ja Pärsias käsitletavate teadusharude eksperdid, seda eriti astronoomias ja matemaatikas.<ref>King (1991), lk 116–118.</ref>
339. rida ⟶ 338. rida:
Bütsantsi luuležanritest kuulusid eelistatumate hulka [[epigramm]]id – lühikesed luuletused, mida sai kanda kunstiteostele või mälestusmärkidele. Epigramme loodi Bütsantsis rohkesti just kirjandusliku taassünni aegadel, 6. ja 9. sajandil.<ref>Bréhier (2009), lk 239.</ref>
 
Rütmiline luule oli keskaegsete kreeklaste algupärane looming, mis vastandus oma religioossuse ja rahvapärasusega õpetatud luulele. Rütmilise luule kaks vormi moodustusid missakaanonitest. [[Hümn]] (''kontakion'') koosnes mitmest võrdse suurusega [[salm]]ist, kaanon aga kaheksast-üheksast iseseisva struktuuriga laulust. Iga stroofi lõpus oli [[refrään]] ja sageli kasutati [[riim]]i. Bütsantsi tuntumate hümniloojate hulka kuulus [[Romanos Melodos]] (elas ''ca''u 490–556), kelle loomingut esitatakse ka tänapäeval.<ref>Bréhier (2009), lk 241–243.</ref>
 
Ainus teadaolev Bütsantsi [[eepos]] [[Digenis Akritas]] avastati 1872. aastal ühest Trapezundi käsikirjast. Hiljem leiti selle eepose teisi versioone, mis pärinesid 15.–17. sajandist. Eepos kirjeldab keisririigi võitlust saratseenidega 9. ja 10. sajandil ning sellel on sarnasusedsarnasusi [[Küpros]]e ja [[Pontos]]e kreeklaste [[rahvalaul]]udega.<ref name="Bréhier 247–248"/>
 
=== Muusika ===
[[Pilt:Byzantine Lyra Museo Nazionale.jpg|pisi|vasakul|Bütsantsi lüüra koos mängijaga (elevandiluust kirstul aastast ''ca''u 1000)]]
Bütsantsi rütmilise luule loojad olid eelkõige muusikud ja alles seejärel luuletajad, sest hümnid olid kirjutatud laulmiseks ja värsse tuli kohandada muusika rütmiga. Alles 9. sajandi lõpust alates hakati juba loodud [[meloodia]]te jaoks eraldi tekste kirjutama.<ref>Bréhier (2009), lk 245.</ref>
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Bütsants"