Thomas Becket: erinevus redaktsioonide vahel

'''Thomas Becket''' (21. detsember [[1119]]/[[1120]] [[London]] – 29. detsember [[1170]] [[Canterbury piirkond|Canterbury]]) oli [[Canterbury peapiiskop]]. Teda austatakse [[Katoliku kirik|katoliku]] ja [[anglikaani kirik]]utes [[Pühak|pühakupühak]]u ja [[Märter|märtrina]]. Peapiiskopina oli ta vaenujalal [[Inglismaa]] kuninga [[Henry II]]-ga, A[[Aleksander III (paavst)|lexanderAlexander III]] kuulutas ta [[Pühak|pühakuks]].<ref>Barlow, F. (1986). ''Thomas Becket''. 4. tr. London: The Orion Publishing Group Ltd.</ref>

Thomas Becket sündis erinevate allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 [[Cheapside]]'is Londonis. Thomase vanemad olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-[[Prantsusmaa]] [[Normandia]] maakonnast, arvatavasti [[Thierville'i]] linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt [[Caen|Caeni]]i linnast.<ref>Barlow, Lk 11–12 </ref> Gilbert alustas iseseisvat elu kaupmehena mõningate allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli [[Surrey]] linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse [[Saint Pauli katedraal]]i Londonis.<ref>Barlow, 12–18</ref>

10-aastaselt saadeti Becket Lõuna-Inglismaal Surrey krahvkonnas asuvasse [[Mertoni mõisakool|Mertoni mõisakooli]]i. Gümnaasiumi tuli ta Londonisse, täpsemalt õppis ta Saint Pauli katedraali koolis, kus õpetati grammatikat, retoorikat, geomeetriat, aritmeetikat, muusikat ja astronoomiat.<ref>Barlow, lk 20</ref>

Pärast enesetäiendamist mitmes koolis tabas Becketit tagasilöök: tema isa oli sattunud rahalistesse raskustesse, mille tõttu pidi ta raha teenimiseks tööle minema. Tänu sugulastele leidis Becket tööd majahoidjana Canterbury peapiiskopi [[Theobald of Bec|Theobald of Beci]]i juures.<ref>Barlow, Lk 22-3</ref>

20-aastaselt õppis Becket Pariisi ülikoolis. Pärast lõpetamist suundus ta tagasi kodumaale, et töötada taas Theobaldi teenistuses. Inglismaale jõudis ta 1141. aasta detsembris. Kuna Becket oli väga korrektne, sai ta hiilgavalt hakkama iga talle antud keerulise ülesandega. Olles oma isandale üles näidanud äärmiselt suurt truudust, mõistis Theobald, et Thomasel on palju arengupotentsiaali. Seega otsustas Theobald saata Becketi end õigusteaduse valdkonnas täiendama [[Auxerre]]’i ja [[Bologna|Bolognasse]]sse.<ref>Barlow, Lk 24-5</ref>

Viibinud [[1154]]. aasta lõpust [[1162]]. aasta maini Henry II lähikonnas, saadeti Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valiti uueks Canterbury peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga [[Louis VII]]-ga 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Becketist oli saanud Henry õpetaja ja nõuandja. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas Becket kuningale, tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid rõivastatud vastavalt viimasele moele. Ringkäikudel kanti kaasas [[Jahilind|jahilindejahilind]]e ja -[[Jahikoer|koeri]], võimsaid [[Hobune|hobuseid]] ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki [[Õlu|õlutõlu]]t paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.<ref>Barlow, Lk 68–69</ref> Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.<ref>Barlow, Lk 59</ref>

Henry II nõudis Canterbury kirikukogult 1163. aastal, et kõik vaimulikud, keda kirikukogu on karistanud, tuleb karistamiseks viivitamatult edasi anda ilmalikule võimule. 1164. aastal Clarendoni kirikukogul andis Becket Henry II esitatud kuningavõimu ja kiriku suhteid reguleerivatele aktidele suulise heakskiidu. Kirjalikult ta millelegi alla ei kirjutanud. Henry II kasutas mõjuvõimu saamiseks fakti, et Becket oli kantsleriks olles teinud mitmeid kõlvatuid, peapiiskopi ametikohale sobimatuid tegusid. Tulemusena põgenes Becket 1164. aastal Inglismaalt, kuna kuninglik kohtusüsteem oli tema vastu pöördunud.<ref>Black, Lk 59</ref>

Seitse aastat kestnud maapagu jõudis haripunkti, kui Henry II lasi kaasvalitsejaks ja järeltulijaks kroonida oma vanema poja Yorki, mitte Canterbury peapiiskopil. Becket reageeris sellele väga karmilt ning pöördus paavst Alexander III poole, et paavst Henry II igasuguste kiriklike talituste pidamise keelaks. See hoiatus oli karm ning pani Henry II mõneks ajaks Becketiga rahu sõlmima.<ref name="Raudkivi, Lk 98">Raudkivi, Lk 98</ref> Becket oli aga kangekaelne. Enne Inglismaale naasmist kasutas ta ära oma ülimusõigust, vabastades ametist kõik piiskopid, kes osalesid kroonimisel kuninga järeltulijaks. Käitumine ärritas Henry II-t sedavõrd, et ta olevat lausunud: "Kas siin tõesti ei leidu kedagi, kes aitaks mind sellest tülikast papist vabaneda?"<ref> name="Raudkivi, Lk 98<"/ref> Lause sai Becketile saatuslikuks.

Kuninga 1170. aasta detsembris öeldud lausest haarasid kinni neli rüütlit kuninga õukonnast: [[:en:William_de_Tracy|William de Tracy]], [[:en:Richard_le_Breton|Richard le Breton]], [[:en:Reginald_Fitzurse|Reginald Fitzurse]] ja [[:en:Hugh_de_Morville,_Lord_of_Westmorland|Hugh de Morville]]. Tegelikult ei hõlmanud rüütlite esialgne plaan peapiiskopi elu võtmist. Kava kohaselt tuli Becketit sundida ametist eemaldatud piiskoppe nende kohtadele ennistama, keeldumise korral pidi Becket aga arreteeritama. Teel Canterburysse värvati mehi, et moodustada arvestatav vägi, kellega katedraal ümber piirata, et Becketi põgenemist vältida.<ref>Barlow, Lk 298</ref> Jõudnud 29. detsembril katedraalini, eemaldasid mehed endalt kommetekohaselt relvad ning nõudsid kõigi viisakuste järgselt peapiiskopi jutule pääsemist.<ref name="Barlow, Lk 300–306">Barlow, Lk 300–306</ref>

Becketi jutule pääsenuna edastasid rüütlid Reginald Fitzurse'i eestkostel oma nõudmised, millele peapiiskop tuliselt vastu vaidles. Oma tahtmist rahumeelselt saavutamata otsustati kasutada karmimaid meetmeid: külalised hõivasid katedraali sissepääsud ning kindlustasid piiskopi kaaskondste sekkumise asjaajamisse.<ref> name="Barlow, Lk 300–306<"/ref> Pärast lühikest ettevalmistust ja taasrelvastumist tormasid rüütlid taas jumalakotta, hüüdes: "Kus on see Thomas Becket, kuninga ja kuningriigi reetur?", millele Becket olla vastanud: "Siin ma olen. Kuninga reetur mitte, vaid Jumala teener. Mida te tahate?"<ref>Barlow, Lk 308</ref> Kuna endiselt oli arreteerimiskäsk jõus, siis üritasid rüütlid, pärast nõudmistest teistkordset keeldumist, meest jõuga kinni võtta. Becketi tugeva füüsilise vastupanu tõttu arreteerimine nurjus. Järgnenud rüseluse käigus tabas peapiiskoppi Reginald Fitzurse'i mõõgahoop pähe. Seejärel olla mees kokku kukkunud ning lausunud: "Jeesuse nimel ja kiriku kaitseks olen valmis kohtuma surmaga." Järgnes surmav löök Richard le Bretonilt, millesse mõrvar pannud nii palju jõudu, et mõõga vastu põrandat pooleks murdis. Thomas Becket, Canterbury peapiiskop, suri 29. detsembril 1171.<ref>Barlow, Lk 310–311</ref>

Tegu vapustas kogu kristlikku maailma, kaasa arvatud Henry II-t ennast. [[Lisieux]]' piiskop [[piiskop Arnulf|Arnulf]], kes oli Henry II hea sõber, on öelnud, et kuningas lukustas ennast Becketi surmast teada saamise järel kolmeks päevaks suletud ukse taha. Henry kahetses juhtumit meeletult: tema jaoks oli Becket olnud sõber, mitte alam, kes pidi käske täitma. 1171. aasta juulis võttis kuningas ette tee Canterburysse, kus pidas avaliku kahetsustseremoonia.<ref> name="Raudkivi, Lk 98<"/ref> Samuti lasi Henry II ennast Becketi haua ees põlvitades piitsadega nuhelda.<ref>{{Raamatuviide|autor=McMahon|pealkiri=Pühakud Kunst, ajalugu, ilmutused|aasta=2008|koht=Tallinn|kirjastus=Varrak|lehekülg=212}}</ref>

Thomas Becket maeti Canterbury toomkirikusse. Pärast matmist hakkasid tema haua juures väidetavalt toimuma imed, mida on seostatud märtrisurmaga.<ref> name="Raudkivi, Lk 98<"/ref> 1173. aastal kuulutas paavst [[Aleksander III (paavst)|Aleksander III]] Becketi märtrisurma eest pühakuks. [[Ristisõjad|Ristisõdades]] pühal maal asutati ristisõdijate [[Püha Canterbury Thomase ordu]].

Püha Thomase kultus levis kiiresti, sest inimeste jaoks oli Becketi surm äärmiselt üllas. Tema säilmeid külastasid tuhanded palverändurid.<ref name="McMahon, Lk 212">McMahon, Lk 212</ref> On mainitud, et kümne aasta jooksul pärast tema surma teatati seitsmesajast imest, mis tema haua juures aset olid leidnud. 1500. aastal elanud tundmatu Veneetsia diplomaat öelnud, et "Canterbury peapiiskopi, märter püha Thomase haud on uskumatult oivaline. Haud on hiigelsuur, kuid on üleni kaetud puhtast kullast plaatidega; aga kulda on vaevalt näha, sest seda katavad hinnalised [[Vääriskivi|vääriskividvääriskivi]]d, nagu [[safiir]], [[Teemant|teemandid]], [[Rubiin|rubiinidrubiin]]id ja [[Smaragd|smaragdidsmaragd]]id; kuhu silm ka ei vaataks, ikka märkate midagi veel kaunimat."<ref>McMahon, Lk 213</ref>

Pärast Becketi märtrisurma on paljud kunstnikud maalinud Canterbury kirkus toimunud nelja rüütli rünnakut. Need kunstiteosed saavutasid populaarsuse ning levisid kaugele, näiteks [[Island|Islandile]]ile, [[Armeenia|Armeeniasse]]sse ja [[Sitsiilia|Sitsiiliasse]]sse<ref> name="McMahon, Lk 212<"/ref>.