Adsele: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 19 baiti ,  2 aasta eest
P
mõned õigekirjaparandused
P (sisaldab endas > sisaldab (tautoloogia))
P (mõned õigekirjaparandused)
VII–IX sajandini eksisteeris Velikaja jõe suudmes asuva Pihkva linnamäe territooriumil Rõuge kultuuri asula, mis hävis [[860]]. aastatel tulekahjus ning samal ajal hävisid ka Kamno ja Irboska soomeugrilaste linnused<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 172, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>. Pihkva käsitööliste asula oli suhteliselt suur – oma 200–300 inimest. Võimalik, et ajaliselt on see kuidagi seotud viiking Thorvardi (Truvor) tegevusega. Linnamäel on 2–5 m paksune kultuurikiht, mis sisaldab mitmete soomeugri, slaavi ja viikingite hõimude tegutsemisjälgi. Kuigi IX–XI sajandini oli samal kohal veel soomeugrilaste ja skandinaavlaste asula, mis hävis samuti hiljem tulekahjus<ref> http://arheologpskov.ru/index.php/arheologija-pskova/istoriya-izucheniya/proekt-letopis/item/история-изучения-псковского-городища-3 Археологическое общество Псковской области, История изучения Псковского городища, Автор Белецкий Сергей Васильевич, Категория Летопись</ref>, katkes siiski tollal Eesti kaguosa ja Setomaa läänemeresoome rahvastiku ulatuslikum läbikäimine ida poole jäänud soomeugrilastega<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 172, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
 
Ligikaudu IX–XII sajandisse dateeritakse eepose „Kalevipoeg“ tegevus ja seal esinev Kalevite kantsi rajamine kusagile tänapäevase Tallinna kanti. "Kalevipoja" ja soomlaste eepose „Kalevala“ sündmustikud ja temaatika on aga omavahel kindlasti seotud ja Kalevi nimega seoses on siin ja sealpool Soome lahte palju ühisjooni ja tegevustikus ühispaiku. Kalevala sündmused on mitu sajandit varasemad, kuid ilmselt ka käsitletav ajaline periood on pikem. Eeposed ei anna küll edasi täpseid ajaloolisi sündmusi, ent seal on siiski talletatud kunagiste muinasaegsete sündmuste kaja. 3 peategelast – Väinamöinen, Lemminkäinen ja Ilmarine käivad pidevalt retkedel Põhjalas, sealjuures pidevalt merd ületades. Tolleaegne põhjala oli saamide Soome. Käiakse seal kauba- ja sõjaretkel, samuti naiste järel, vahepeal leitakse peavarju Saarelt (Saaremaalt). Soome minnakse laevadega (paatidega) ja retk kestab päevi. Soome rahvaluule- ja laulude uurija Matti Kuusi on tõestanud, et osad Kalevala nn „esimese rühma“ laulud kuuluvad vanimate hulka ja põhinevad orientaalsel traditsioonil. „Teise rühma“ laulud on arktilist algupära. Soome-karjala muistsete rahvalaulude klassifitseerimisel näitas Matti Kuusi, et orientaalsed müüdid esinevad enamail juhtudel eesti-soome ühises traditsioonis, kuna paleoarktilised müüdid on eestlastele peaaegu tundmatud“<ref> M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 162</ref>. See erinevus viib järeldusele, et orientaalset päritolu müüdid on tulnud läänemeresoomlaste alale enne, kui eestlaste ja soomlaste koosolu lõppes. Nad kuuluvad kõige vanemate hulka, mida tõendab ka nende süntaktilis-stiililine analüüs. Arktilist algupära laulud on hilisemad. Kuna nad Eestis puuduvad, on nad ilmselt loodud pärast soomlaste Soome jõudmist“<ref>http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev2/idaelement_klvp.html Ida elemendid „Kalevalas“, Felix Oinas</ref>. Rahvaluule uurijate tööst saab üsna otseselt järeldada, et paljude ruunide temaatikale on pandud alus, kuna soomlaste esivanemad sealtkandist pärinevat, hilisemas Atsele piirkonnas. Nimi Väinamöinen võiks kaudselt tähendadtähendada Väina jõe (Daugava) ääres kauplevat või tegutsevat meest, Lemminkäinen on jällegi üsna sarnane Lembitu või Kuramaa liivlaste vanema Lamekini nimega. „Kalevalas“ esineb ka Alue järv, mis on sarnane Aluliina nimekujuga. Veel XVII sajandil kirjutanud rootslasest pastor Soomes Pirkkalas, et vanad inimesed räägivad lugusid, kuidas nende kuningas „Kaleva“ käinud siitkandist kunagi Venes retkedel võitlemas. Eeposes esinevat müütilismüütilist Sampot on tõlgendatud, kui teatud sorti „võimukeskust“, mis liikus kord siiapoole, kord sinnapoole Soome lahte. Igal juhul on „Kalevipoja“ ja „Kalevala“ sündmustiku kohageograafiline analüüs on veel tulevikus suur uurimisteema ja annab kindlasti huvipakkuvaid tulemusi, kuid „Kalevala“ n-ö muinaskodupaik sobitub üsnagi hästi Atselesse nii ajaliselt, kui geograafiliselt.
 
[[859]] tulid Skandinaaviast viikingid ja korjasid andamit (röövisid) eestlastelt ja Loode-Venemaa kohalikelt hõimudelt. Viikingid aeti minema, kuid algas omavaheliste segaduste periood.
Jurjev püsis [[1061]]. aasta kevadeni, mil sossoliteks kutsutud saarlased ja läänlased (Eysysla ja Adalsysla) ning vahest ka harjulased Kiievi vürstide tagasitõrjumise aktsiooni käigus selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani, kus toimus ka lahing, milles sossolid peatati. Sossolid olid tihedates sidemetes nii taanlaste, kui rootslastega. Taani Jüütimaa põhjatippu moodustav saar kannab Vendsysseli nime, ning seal on mitmeid teisigi sysseli-nimelisi paiku. Olaf Tryggvepoja saaga teatab, et jarl Eirik rüüstas 10.–11. sajandi vahetusel "kogu Adalsysla ja Eysysla ja võttis seal taanlastelt neli laeva ära ja tappis kõik pardalolijad". Tundub, et Lõuna-Eesti ja Atsele piirkonna elanikke sossoliteks ei nimetatud ja nemad ka Tartu tagasivallutamisest osa ei võtnud.
 
Vanim dateeritav kultuurikiht Pihkva Kremli ja vanalinna alal kuulub XII sajandisse. Ilmselt sellal hakatigi ehitama Pihkvat praegusele asukohale. Väärib siiski märkimist, et vana linn ja hiljem ka linnus on ehitatud jõe paremale kaldale. Võib-olla, et maastikugeograafilistel põhjustel – Velikaja ja Pihkva jõe vaheline kolmnurk oli hea sadamakohaga ja hästi kaitstav, võib-olla aga läks mööda jõge tollal ka mingi valduspiir kohalike tšuudide ja slaavlaste vahel, ning asula rajati slaavlaste poolsele kaldale. Igatahes on Velikaja vasakpoolsete lisajõgede ja järvede [[Hüdronüüm|hüdronüümid]] selgelt soomeugri päritolu – Issa, Sinine, Lutsi, Laada, Utroja, Kuhva, Koura, Vaada, Kudepi, Velje, Optjoki, Mõla. Veel XVI sajandi kaartidel kohtab Velikaja nimena Issat e Isojokit (soome Suurjõgi), lätlastel on see ka Mudava või Mude jõgi, milline nimetus ilmselt ka on läänemeresoome keelest ja nimetatud nii mudaste setete pärast, mis jõedeltas ja Pihkva järve madalatel kallastel ladestub. Eestlased kutsuvad Velikajat ka Pihkva Emajõeks. Samas on ka arvatud, et Issa võis tähendada algselt Isajõge – et Emajõgi voolas Peipsist välja ja Isajõgi Pihkva ja Lämmijärve kaudu Peipsisse.
 
[[1111]] korraldas Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš Suur sõjakäigu Atselesse, mida venelased nimetasid Otšelaks. Otšela pidi loogiliselt olema üpris suur ja tähtis piirkond, et seda eraldi leetopissides mainida ja selle vastu sõjakäike korraldada<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 170, Joonis 121, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>. Nimekuju "Otšela" sarnaneb kõlaliselt üsnagi praeguste venekeelsete sõnadega "otšestvo" ja "otetšestvo", mis tähendavad vastavalt isadust ja isamaad. Kaudselt saaks "Otšelat" tõlgendada kui teatud rahva isade maad. Ka oli Irboskas valitsenud Thorvard seda teatud mõttes viikingitest põlvnevate Kiievi vürstide jaoks.
[[1207]] võtsid Talava latgalid vastu ristiusu sakslastelt ja mitte venelastelt, kes neid varem juba olid ristinud ja kelle maksualused nad osaliselt juba olid<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, XI:7</ref>. Kuna Talava oli XIII sajandi alguseks Pihkva alluvuspiirkond ja tee Talavasse läks Pihkvast läbi Atsele, siis kuulus [[Atsele kultuuriajalooline piirkond]] kindlasti Pihkva huvisfääri, ning seetõttu ristusid Atseles sakslaste ja venelaste ambitsioonid kõige otsesemalt. Atsele ei olnud küll Pihkva pidevas otsealluvuses, kuid tõenäoliselt käidi siin aeg-ajalt maksu kogumas<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Silvia Laul, Heiki Valk, Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 207, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
 
XIII sajandi algul kaebasid latgalid, et "eestlased neid ühelt poolt ja liivlased teiselt poolt hirmsasti kiusavad ja röövretkedega kurnavad, nii et nende elu seepärast päris vaevatud on". Arvestades Talava ja Autine geograafilist paiknemist liivlaste, eestlaste ja Atsele vahel (otsekui „haamri ja alasi“ vahel), siis polnud see jutt mitte päris vale. Sakslastelt leitsidleidsid nad lohutust ja liitlasi, ning himustasid uljalt eestlasi rünnata, mispeale neid piiskopi poolt karmilt manitseti sõda mitte kergekäeliselt uuendama, kuniks sakslasi [[Liivimaa]]l veel vähe on<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk</ref>.
 
[[1220]] läks [[Riia piiskop]]i alla kuuluvate latgalite preester Ugandi kaudu Pihkva pool küljes asuvasse [[Valgatabalve]]sse ja pöördus sealt pärast Liivimaale tagasi<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 219</ref>. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat, Valgeta paika Haanja kandis ja võib-olla on siin sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast. Preester liikus otseradu pidi Ugandi lõunaosa kaudu Pihkva suunas, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. Paistab olevat nii, et preester ristis just nimelt Valgatabalvet, mis mingi varasema maadejagamise käigus oli langenud Riia piiskopile. Ugandi, Sakala ja arvatavasti ka Lõuna-Läänemaa olid siis Mõõgavendade kontrolli all ja piiskopimehed said selle lepinguga tagasi alles [[1222]]. aasta lõpul, kui pärast eestlaste ülestõusu puhkemist palju mõõgavendade mehi hukka oli saanud<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 237</ref>.
190

muudatust