Sidepataljon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{See artikkel| on Eesti endisest väeosast; üldmõiste kohta vaata [[Sidepataljon (üldmõiste)]]}}
{{Väeüksus
 
|nimi= Sidepataljon
|pilt=
|pildiallkiri=
|aeg=[[21. november]] 1918/[[15. märts]] [[1924]]
|riik=[[Eesti]]
|kuuluvus=[[Eesti kaitsevägi]]
|alluv=[[Inseneriväe Inspektuur]]
|haru=
|liik=
|ülesanne=
|suurus=[[pataljon]]
|praegune_ülem=
|lahingud=
|garnison= Filtri tee 12, 10132, [[Tallinn]]
|ülemad=
|märkimisväärsed_ülemad=
|tähtpäevad= [[21. november]] [[1918]]
}}
{{allikad}}
 
'''Sidepataljon''' oli Eesti [[insenerivägi|inseneriväe]] väeosa ([[pataljon]]).
 
[[1924]]. aastal moodustati [[Inseneripataljon]]i baasil [[Pioneerpataljon]] ja '''Sidepataljon'''{{lisa viide}}. Mõlemad loodud pataljonid allusid [[Inseneriväe Inspektuur]]ile.
 
Sidepataljonis oli [[staap]], õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist ja üks neljarühmaline sidekompanii, tuvibaas ja töökomando.
 
1940 lakkas Sidepataljoni tegevus. Sidepataljon taasasutati 29. oktoobril 1993 nime all ''[[Üksik-sidepataljon]]''.
==Ajalugu==
1917. aasta detsembrist kuni 5. aprillini 1918 tegutses [[1. Eesti jalaväediviis]]i juures väikesekoosseisuline insenerirood. Kui Eestisse saabusid keiserliku [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksamaa okupatsioon]]iväed, demobiliseeriti eestlaste väeüksused. Sakslaste taandudes ja Punaarmee pealetungi oludes tuli taas asuda Eestit kaitsma ning 21. oktoobril 1918 lõi muude üksuste kõrval tollane [[Sõjaministeerium]] Tallinna Traadita Telegraafijaama, mida juhtis ülemleitnant [[Friedrich Olbrei]]. See päev on nüüd staabi- ja sidepataljoni asutamiskuupäev. Üksus muutis mitu korda nime, ent põhifunktsioon oli üks – tagada side tagala ja rinnete vahel.
 
[[15. märts]]il 1924 liideti raadioside ja traatüksused Sidepataljoniks. Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning [[helgiheitja]]te ja [[telegraaf]]-[[telefoni]]kompanii. Juhuks, kui tehnika alt vedas, olid olemas tuvipost ja sidekoerad kulleritööks ja kaabliveoks lahinguväljal.
 
1. detsembril 1924 nurjati allohvitser veebel [[Artur Teer]]i juhtimisel [[1. detsembri riigipöördekatse|riigikukutajate katse]] hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
 
24. mail 1930 andis riigivanem [[Otto Strandmann]] sidepataljoni ülemale kolonelleitnant [[Friedrich Kapsi]]le üle pataljoni lipu. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud, vaid tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ja 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu [[Eesti Sõjamuuseum]]is – Kindral Laidoneri Muuseumis ning pataljon kasutab selle lipu koopiat.
 
1940. aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda nn mäekasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Vastumeelselt koliti [[Raua tänav]]al asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa sunnitud loovutama oma relvastuse.
 
Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks, kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning uuesti relvastunud. Tulevahetuses sai üks ajateenija raskelt haavata, ent kommunistid sunniti taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ja kuue soomusmasinaga – nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel.
 
Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste hulgas oli üks hukkunu ja kolm haavatut, punaväelaste ja mässajate hulgas oli kümmekond hukkunut. 
{{vaata|Sidepataljoni lahing}}
30. septembrist 25. detsembrini 1940 formeeriti sidepataljonist üksik-sidepataljon, mis kuulus Punaarmee eesti [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] koosseisu ning tegi kaasa 1941. aasta ränga taandumise Venemaale.
==Vaata ka==
* [[Staabi- ja sidepataljon]]