Tannenbergi lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
| pilt = [[Pilt:Russian prisoners tannenberg.jpg|300px]]
| pildiallkiri = Vene sõjavangid pärast lahingut
| aeg = 26.
| koht = [[Allenstein]]i lähistel [[Ida-Preisimaal]]<br>(tänapäeva ([[Olsztyn]], [[Poola]])
| kaart =
45. rida:
| märkused =
}}
'''Tannenbergi lahing''' oli otsustav lahing [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] ja [[Saksa keisririik|Saksa Keisririigi]] vahel [[Esimene maailmasõda|esimese maailmasõja]] esimestel päevadel ([[23. august
Tannenbergi lahingus võitlesid Venemaa [[1. armee (Venemaa)|1. armee]] ja [[2. armee (Venemaa)|2. armee]] ning Saksamaa [[8. armee (Saksamaa Keisririik)]]. Lahingu käigus piirati Vene, kindral [[Paul Georg von Rennenkampff]]i 2. armee ümber.
Alates [[1. august]]ist oli Saksamaa sõjas kahel rindel: idas Venemaa ja läänes Prantsusmaaga. Saksa väejuhatus oli selle olukorra vastu ette valmistanud välksõja kava, mis kasutas ära asjaolu, et Venemaa polnud suuteline [[mobilisatsioon]]i nii kiiresti korraldama kui Prantsusmaa, aga Saksamaa oli selles neist mõlemast kiirem. Kava nägi ette 80% vägedest suunata Prantsusmaa vastu ja ta kiiresti purustada, enne kui ta jõuab mobilisatsiooni lõpetada, ning seejärel suunata väed itta ja hävitada ka Venemaa. Vastavalt kavale oli Preisimaal vägesid suhteliselt vähe, ainult 8. armee.
Preisimaa piirnes kahe Vene armeega. 1. armeed juhtis Paul von Rennenkampff ning see asus Preisimaast idas ja kirdes. 2. armeed juhtis Aleksandr Samsonov ning see asus Preisimaast lõunas. Mõlema armee üheaegse rünnaku korraloleks Preisimaal asuvad väeüksused jäänud omakorda kahe tule vahele. Need kaks armeed moodustasid Looderinde, mida juhatas [[Jakov Žilinski]].
1. armee ületas piiri 17. augustil. Niisugune kiirus üllatas Saksamaad, kes polnud selleks valmis. See tuleneb asjaolust, et Venemaa kuulutas üldmobilisatsiooni välja [[30. juuli]]l, aga tegelikkuses alustas seda juba [[25. juuli]]l. Von Rennenkampff saavutas alguses pisut edu, võites [[Gumbinneni lahing]]u. Seejärel 1. armee peatus, läks üle kaitsele ja hakkas ootama varude järelejõudmist.
Gumbinneni lahing näitas 8. armee juhataja [[Maximilian von Prittwitz und Gaffron]]i ebakomptentsust ning [[21. august]]il ta tagandati ametist ja saadeti erru pärast seda, kui oli soovitanud kogu Ida-Preisimaa maha jätta ja tõmbuda teisele poole [[Visla]] jõge. Tema asemele määrati [[Paul von Hindenburg]] ja [[Erich Ludendorff]]. Nemad otsustasid otsekohe rünnata Samsonovit, kes erinevalt von Rennenkampffist edasi tungis.
[[Pilt:Tannenberg3008.jpg|pisi|Tannenbergi lahingu skeem 27.–30. augustil]]
Saksamaa kasutas ära oma vägede palju suuremat mobiilsust. Preisimaal oli hea raudteevõrk, Venemaal oli see hõre. Peale selle oli Vene ja Saksa raudteede rööpmelaius erinev, mistõttu Venemaa ei saanud okupeeritud Saksa aladel oma rongidega sõita. Sakslased said oma armeed varustada rongidega, venelased vankritega. Venemaa polnud ka sõjaks väga valmis: Samsonovil polnud raadioteadete koodiraamatut, mis oli ainult Žilinskil ja von Rennenkampffil, mistõttu 2. armee staabiga tuli rääkida ilma koodi kasutamata. Sakslased püüdsid suure osa suhtlusest kinni ja teadsid Samsonovi kavatsusi.
Samsonov palus 1. armee toetust, kuid oli juba hilja: 1. armee oli liiga kaugel ega jõudnud appi. Saksa 8. armee piiras Venemaa 2. armee ümber ja hävitas selle. Vene armees langes tapetute ja haavatutena 78 tuhat inimest, 92 tuhat andis end vangi. Sakslaste kaotused olid üle 10 korra väiksemad, jäädes alla 14 tuhande mehe. Samsonov taipas, et keiser teeb ta kaotuse eest vastutavaks, ja laskis end maha. Tema surnukeha avastati alles järgmisel aastal.
Kuigi lahing leidis aset [[Allenstein]]i lähedal, nimetasid sakslased selle Tannenbergi lahinguks, et tähistada revanši [[keskaeg|keskajal]] [[Grünwaldi lahing|Tannenbergi lahingu]]s saadud kaotuse eest.
| |||