Lõhavere linnamägi: erinevus redaktsioonide vahel

Lõhavere linnuse avastajaks oli kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel [[Jaan Jung]] [[14. juuni]]l [[1880]] teostas seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.{{lisa viide}} [[Carl Robert Jakobson]]is tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana auunime maha küürija<ref>Mart Laar, Rahvuse sünd, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016, lk. 298.<name="laar"/ref>. Jakobsoni pahameelt võib mõista: tema enda esimese isamaakõne järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23<name="jakobson"/ref>. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].

{{viited}}|allikad=

*{{kultuurimälestis|ID=13326|Linnus "Lõhavere linnamägi"}}