Lõhavere linnamägi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) added {{reflist}} template (booster) |
Liigendatud |
||
7. rida:
Eesti muinasvanema [[Lembitu]] linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka [[Läti Henrik]]u kroonikas mainitakse [[Sakala]] vanema [[Lembitu]] linnust ''"[[Castrum Leole]]"'' nime all.
Lõhavere linnuse avastajaks oli kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel [[Jaan Jung]] [[14. juuni]]l [[1880]] teostas seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.{{lisa viide}} [[Carl Robert Jakobson]]is tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana auunime maha küürija<ref>Mart Laar, Rahvuse sünd, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016, lk. 298.</ref>. Jakobsoni pahameelt võib mõista: tema enda esimese isamaakõne järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23</ref>. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].▼
[[Linnamägi]] kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu [[vahitorn]]i. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
[[Linnus]]e õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne [[tsitadell]]iks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.
==Uurimislugu==
▲Lõhavere linnuse avastajaks oli kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel [[Jaan Jung]] [[14. juuni]]l [[1880]] teostas seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.{{lisa viide}} [[Carl Robert Jakobson]]is tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana auunime maha küürija<ref>Mart Laar, Rahvuse sünd, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016, lk. 298.</ref>. Jakobsoni pahameelt võib mõista: tema enda esimese isamaakõne järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23</ref>. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].
==Vaata ka ==
| |||