Joonia koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

Eelklassikaline kreeka filosoofia jaotatakse [[Koolkond|koolkonniti]], peale Joonia koolkonna on tuntumad [[Pütagoreism|pütaagorlased]], [[Elea koolkond|eleaadid]], [[Atomistika|atomistid]] ja [[sofistid]]. Mõned Joonia koolkonna liikmed kuulusid [[Mileetose koolkond]]a. Joonia koolkonna liikmeteks loetakse [[Thales|Thalest]]t, [[Anaximandros|Anaximandrost]]t, [[Anaximenes]]t, [[Herakleitos|Herakleitost]]t, [[Hippon]]it, [[Anaxagoras]]t, [[Archelaos (filosoof)|Archelaost]] ja [[Diogenes Apolloniast|Diogenest Apolloniast]]. <ref name=":3" /><ref name="a5M40" /> Mõned autorid samastavad Mileetose koolkonda Joonia koolkonnaga.<ref name=":1" />

Kokkuvõtlikult juurdles Muinas-Joonia filosoofia maailma loomuse ja algupära üle.<ref name=":1" /> Varased joonia filosoofid võtsid maailma vaatlemise osa kõrvalseisja positsiooni. Nad väitsid, et kosmos toimib omaenda printsiipide (''physis'') alusel, mis eksisteerivad sõltumata inimeste tavadest ja traditsioonidest (''nomos''). Kosmose eraldamine inimhingest (''psyche'') võimaldas eelsokraatilistel filosoofidel arutleda kosmose tõelise olemuse üle ning pakkuda välja uusi maailma nägemise viise, mis erinesid varasemast mütoloogilisest maailmapildist. Vanakreeka mõttetargad pöörasid tähelepanu sellele, et maailm on mitmekesine, kuis seejuures ühtne ja seaduspärane. Sellest tekkis küsimus, kas paljususe taga peitub ühine alus, millest kõik asjad, kaasa arvatud jumalad, tekivad ja milleks kõik tagasi pöördub? Maailmapilt lähtub algaine igikestvusest ja hingestatusest. Füüsikaline on võrdne veel eetilisega. Nad seletasid maailma tekkimist ja koostist, erinevaid loodusnähtusi ja inimest maailmakõiksuse algega, otsides põhjendusi matemaatika, astronoomia, bioloogia ja meteoroloogia vallast. Maailmakäsitlus on dialektiline: nii alge kui kogu kõiksus on lakkamatus muutumises. <ref name=":5" />

Püüti mõista maailma oma mõistusega, otsimata abi religioonist, [[ilmutus]]test, kõrgema võimu tahtest või traditsioonist. Samal ajal õpetasid nad teisigi enese mõistust kasutama ning kõiges, kaasa arvatud oma õpetajates, kõhklema. Nad olid esimesed õpetajad, kes ei püüdnud edasi anda mitte fikseeritud teadmiste kogumit, vaid julgustasid õppijaid väitlema, vastu vaidlema ja oma ideid välja pakkuma. <ref name="D1TWE" />

Õhtumaine filosoofia sai alguse Antiik-Kreekas, seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja uute valitsusvormide – türannia, demokraatia – tekkimiseni. Rauast töövahendite levimine tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse, orjaturgude ja seadusandluse tekke. Toimus ühiskonna kihistumine, linnriikide kindlustumine, Kreeka asustusalade levimine Lõuna-Itaaliasse, Sitsiiliasse, Musta mere rannikule ja mujale. Aeglaselt muutuv ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest, mistõttu kujunes vajadus uue maailma- ja inimkäsitluse järele. <ref name=":5" /> Vana-Kreeka filosoofid olid tõenäoliselt varasematest tsivilisatsioonidest mõjutatud, peamisteks arvatakse olevat Babülooniat ja Egiptust.<ref name=":4" />

* Hippon

Mõned autorid peavad Thalest esimeseks lääne filosoofiks. Teised aga on esimeseks pakkunud [[Parmenides]]t, [[Pythagoras]]t ja [[Sokrates]]t. Varem on kreeklased seletanud Maa päritolu ja loodust läbi antropomorfsete jumalate ja kangelaste. Ilmingud nagu äike ja maavärinad olid jumalate poolt põhjustatud. Seevastu püüdis Thales leida naturalistlikke seletusi maailmast, mitte viidates [[Üleloomulikkus|üleloomulikele]] jõududele.

Ta selgitas näiteks maavärinaid nii, et Maa hõljub vee kohal ning maavärin tekib siis, kui lained õõtsuvad vastu maad. Thalese väitis oma kosmoloogilises doktriinis, et maailm pärineb veest. Thales tugines selle väite puhul bioloogiale: kõik elav vajab oma olemasoluks vett. Aristoteles tõlgendas seda nii, et vesi kätkeb endas elujõudu ning on tarvilik kõigele elavale olles seeläbi substants, millest on tekkinud kõik muu. Thalese teooria põhjendusest ei saa aga tuletada väidet, et kõik maailma elemendid on tuletatud veest. Pigem on vesi kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus.<ref name=":0" />

Thalese mõtisklus kaasab loodusreligiooni elemente, kuna tema tõlgenduste kohaselt pidi aine ise olema elav või isegi hingestatud.<ref name=":0" /> Thalese kohaselt oli isegi magnetil hing, kuna ta tõmbas rauda külge. Thalese väites peitub filosoofia põhiküsimus substantsist ehk olemusest. Millised on maailma peamised toimemehhanismid? Püüdest määratleda substantsi ja [[Olemine|eksistents]]i kujuneb hiljem välja [[metafüüsika]]. Thalese looduseuurimine ja filosoofia olid primitiivsed, ent nad olid tõukejõuks edasistele filosoofidele.<ref name=":4" /> [[Fail:Miletus agora.jpg|pisi|Mileetose agoraa: selles kohas võisid õpetada [[Thales]], [[Anaximandros|Anaximendros]] ja [[Anaximenes]]. <ref name="aECCg" />]]

Anaximandrose kosmoloogia kohaselt kulges maailmas pidev ning perioodiline sünd ja kadu, tekkimine ja hävimine. Võib arvata, et ta on sellele käsitlusviisile omistanud moraalipõhise religioosse tähenduse. Ta õpetas, et üksikolendite olemasolu on ebaõiglane, mistõttu iga taoline peab oma olemasolu eest kandma karistust ja taas minema tagasi oma ürgolukorda hajudes ürgaineks. <ref name=":0" /> Kõik tekib apeironist ja pöördub sellesse ka tagasi oma õiglusetuse karistuseks. Anaximandros väljendab asjade suhet eetiliste mõistetega, loodusmaailma läbi inimlike suhete. See annab tunnistust veel liigendamatust maailmatajust, mütoloogia alles taanduvast mõjust.<ref name=":5" />

Anaximenes on tõenäoliselt Anaximandrose õpilane. Tema huvi keskendub maailma algainese otsimisse nagu Thales ja Anaximandroski, ent eesmärk on määratleda seda eelmistest konkreetsemalt. Anaximenes tunnustab määrangut, et maailmas on üks algaine. Ta nimetab selle õhuks, kuna see on piiramatu, kõikjale laialivalguv ja liikuv element. Lisaks leidub seda kogu maailmas ning see vastab seega ürgaine omadustele. Anaximenes väidab, et maa, vesi ja pilved on sellesama õhu või õhutaolise ürgaine tihenenud või kokkutõmbunud vormid.

Filosoofi hüpoteesi kohaselt tekkis õhu kondenseerumisel vesi, seejärel maa ja kivi ning nii sõltub kõigi ainete koostis kontsentratsioonist, s.t algaine suuremast või vähemast tihedusest. Õhk on elustav maailmajõud, millest kõik tekib ja milleks kõik taas muutub, et uuesti tekkida. Üksikesemed moodustuvad õhu paisumisest ja tihenemisest. Õhu hõrenemine on aluseks tulele ja eetrile, tihenemine tuulele, pilvedele, veele, mullale, kividele. Anaximenese arusaamas asjade tekkimisest sisaldub dialektiline idee – kvantitatiivsete muutuste üleminekust kvalitatiivseteks.

Jagamata oma eelkäija vaateid astronoomias – tema käsitlus maailma ehitusest on palju lihtsam – tunnustab ta siiski maailma perioodilise tekkimise ja hävimise protsessi. Nagu Anaximenes, nii ei tee ka Thales ja Anaximandros vahet mõistetel „aine“"aine", „jõud“"jõud" ja „elu“"elu". Seetõttu nimetatakse neid maailmaseletusi hülosoistlikeks, s.t „elustatud"elustatud mateeria teooriaks.<ref name=":0" />

Anaxagorase järgi on olemas lõputu hulk lihtsaid elemente, mida ta nimetas seemneteks (''spermata'') ning mida hiljem hakati nimetama homoiomeerideks. Need on igavesed, muutumatud ja kvantitatiivselt erinevad ning neist elementidest koosnevad kõik asjad.

Lisaks arvas Anaxagoras, et ei ole olemas kaht asja, mis täielikult erineksid üksteisest – kõik on kõiges. Omadused, mis esinevad ühel, on olemas ka teisel, kuigi me neid ei näe. Täiesti uusi kvaliteete ei saa tekkida. Näiteks kuum vesi külmeneb ja roheline leht muutub kollaseks. Külm oli juba algusest vee omadus ja lehel oli kollase omadus, kuigi omadused kuum ja roheline domineerisid ja varjasid neid.

* Stephan Narison (2016). ''Particles and the Universe: From the Ionian School to the Higgs Boson and Beyond''. World Scientific Publishing Co.