Süüfilis: erinevus redaktsioonide vahel

1800. aastate paiku loeti [[gonorröa]]d ja süüfilist ühe haiguse erinevateks vormideks. [[Philippe Ricord]] kirjeldas süüfilise staadiume, – esmast, teisest ja kolmandast, esmakordselt– esimesena [[1837]]. aastal.<ref name="QG7iA" />

II staadiumi süüfilis võib latentses staadiumis anda mitmeid taasesinemisi (''relapse'') – inimene kes on läbi põdenud II faasi ja kellel ei esine sümptomeid ilmnevad taas II staadiumi süptomid ja nii võib see olla mitmeid kordi.<ref name="y5ZTh" /> Selle täpseid mehhanisme ei tunta, kuna süüfilise taasteket on tuvastatud osadel süfiliitlikutel ka pärast [[penitsilliiniravipenitsilliinravi]].

====== KaassündinudKaasasündinud süüfilise diagnoos RHK-10-s======

====== KaassündinudKaaassündinud süüfilise testide tulemused ======

B-rühma jaotatud vastsündinutel kas puudub kaasasündinud süüfilisele iseloomulik kliiniline pilt või on seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste analüüside tiiter vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema on kas ravimata, mitteadekvaatselt ravitud, tema ravi kohta puudub dokumentatsioon, või on teda ravitud [[erütromütsiin]]iga või mõne muu mittepenitsilliiniga ja kui ravi toimus vähem kui 4 nädalat enne [[sünnitus]]t. B-rühma vastsündinule võidakse määrata täiendavaid uuringuid kuid kui talle määratakse 10-päevane penitsilliiniravipenitsilliinravi, siis pole tema täielik uuring nõutav.

20. sajandi esimesel poolel seostati kaasasündinud süüfilisega [[tüümus]]e[[tüümuseabstsess|abstsesse]], neid kirjeldas esmakordseltesimesena Dubois 1850. Erinevadaastal. Paljud autorid on hiljem vaielnud nende kollete tekkemehhanismide üle, need ollaolevat tekkinud kas [[Hassalli kehad]]e infiltratsiooni või [[tüümuse säsi]] [[nekroos]]i tulemusel, mille tulemusel sai häiritud [[veresoon]]te areng nimetatud üksuses ja moodustus [[tüümuse tsüst]].<ref name="K4FoC" /><ref name="lhvB8" />

[[USA]]-s esines [[Teine maailmasõda|Teiseteise maailmasõja]] ajal süüfilisenakkust 500 000 juhtu/ aastas.<ref name="IsktL" />

[[Eesti]]s ei loeta süüfilist (A50-53) tänapäeval oluliseks terviseprobleemiks. [[Terviseamet]]i statistika andmetel on aastatel 1999–2005 teavitatudteatatud süüfilise haigusjuhtusidhaigusjuhtudest järgmiselt:

[[Charles-Paul Diday]] (1812–1894), kes töötas Antiquaille's,Antiquailles Lyonis peakirurgina, kasutas 1848 süüfilisevastast vaktsineerimist – võttes kolmanda staadiumiga süfiliitikutelt [[veri|verd]] ja kandes üle esimese staadiumiga süfiliitkutelesüfiliitikutele.

[[Ilja Metšnikov]], töötades [[Pariis]]is, nakatas ahvid süüfilisse.<ref name="6ZQT5" />

Varem tarvitati nii laste kui täiskasvanute ravimisel elavhõbedat ja salvarsaani. [[Novarsenool]]i [[veen]]i süstitavaks annuseks arvestati kehakaalu kilogrammi kohta imikule 0,02, lastele 2–4 aasta vanuses 0,01–0,015 ja vanemaealistele lastele 0,015. Otstarbekohasem oleks olnud ka imikul alustada süstimisi annusega 0,01–0,015 kehakaalu kilogrammi kohta ja nõrkadele lastele tulnuks esimest annust vähendada 0,005–0,01-ni kehakaalu kilogrammi kohta. Heaks preparaadiks lihasesse süstimiseks peeti [[müarsenool]]i (annused samad kui novarsenoolilgi). Uuemaks preparaadiks tol ajal (1957) oli [[sovarseen]] mida anti lastele kuni 1 aasta vanuseni 0,0025–0,005, 1–3 aasta vanuses 0,005–0,025 ja 3–10 aasta vanuses 0,01–0,03. Elavhõbedat süstiti 3–5%-lise [[kalomel]]i või 1%-lise elavhõbeoksütsüaniidi suspensioonina lastele kuni 1 aasta vanuses 0,3–0,5, 2–5 aasta vanuses 0,5–1,0 ja vanemaealistele lastele 1,0–1,5. Harvem tarvitati raviks sublimaati (hydrargyri sublimati corrosivi 0,1, natrii chlorati 0,2, ag. destill. 10,0, korraa 0,1–0,2 ml). Kui laps ei talunud elavhõbedaga süstimisi hästi siis võidi need asendada halli elavhõbedasalvi sissehõõrumisega annuses 0,1 kehakaalu kilogrammi kohta.<ref name="gbMhv" /> Kalomeli süstimine võidi asendada [[vismutiraviVismutravi|vismutraviga]]ga – nõukogude preparaadi [[bijohinool]]iga, arvestusega 0,5–2,0 ml olenevalt east, süstiti ülepäeviti (ravikuur imikuile 8–10 ml ja vanematele lastele 15–25 ml). Imikute kaasasündinud süüfilise raviks hakati kasutama edukalt ka penitsilliini – 200 000–300 000 ühikut kehakaalu kilogrammi kohta kogu ravikuuriks, manustamine toimus 5 korda ööpäevas 9000 – 20 000 ühikut ja esimestel päevadel mitte üle 30 000 ühiku, järgnevatel päevadel suurendati annust 30 000 võrra iga ööpäev viies annuse 120 000 ühikuni. Ravikuur kestis 10–15 päeva ja vaja läks 1,5 miljonit ühikut. Pärast 2-nädalast vaheaega viidi läbi veel 2 penitsilliiniravipenitsilliinravikuuri kuurining ja pärast neidseejärel, pärast 3-nädalast vaheaega, 2–3 kombineeritud ravi kuuri (Horošin, Raitz).<ref name="UfWiG" />

KaassündinudKaasasündinud süüfilise testide alusel on vastsünindutevastsündinute ravi järgmine:

** penitslliinpenitsilliin g (bensüülpenitsilliin) 100 000 kuni 150 000 TÜ/kg päevas manustatuna 50 000 TÜ/kg/i/v esimesel 7 elupäeval iga 12 tunni järel, edasi iga 8 tunni järel, kokku 10 päva või

===Süüfilise Broussais'i teooria===

Prantsuse arstarsti [[François-Joseph-Victor Broussais]]' (1772–1838) teooria kohaselt (1815) ei olnud süüfilis mitte haigus, vaid teatud laadi ärritus, mis avaldub kehal janing sellemille raviks on [[aadrilaskmine]] või ka [[kaaniravi|kaanravi]].<ref name="DfEAO" />

1738. avaldas Jean Astruc teose süüfilise ja veneeriliste haiguste ajaloo kohta teose "De Morbis Venereais" ("On Venereal Disease").<ref name="lAd6o" />

[[William Shakespeare]]'i teostes on kirjeldatud süüfilisega seonduvatseotut.

Süüfilise nimetus on saadud [[Girolamo Francastro]] [[poeem]]is "Syphilis Sive Morbus Gallicus" («Syphilis ehk prantsuse haigus») esineva [[karjus]]e ''[[Syphilys (karjapoiss)|Syphilys]]''<nowiki/>'e (kreeka k συς – 'siga', φίλος – 'armas'<ref name="kkLNh" />) järgi, kes tegi ''King Alcithous''<nowiki/>'eleAlcithousele altari ja kummardas teda nagu jumalat,<ref name="3G6br" /> see aga olevat solvanud [[vanakreeka mütoloogia|vanakreeka]] [[jumal]]at [[Apollon]]it ja karistuseks oli haigus.<ref name="Jk20d" />

16. sajandil võttis prantslane [[Jean François Fernel]] kasutusele termini ‘lues''lues venera’venera''.

Inglise meditsiinikirjanduses mainis süüfilist esmakordseltesimesena inglise kirurg-dermatoloog [[Daniel Turner]] (1667–1741).<ref name="ES375" />

Ladinakeelne nimetus ''lues'' võib tähendada 'katku' või nakkavat haigust.