Kultuuriajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Korrastasin skripti abil viiteid |
P Berkley > Berkeley |
||
19. rida:
Olulise jälje kultuuriajaloo arengusse jätsid hollandlase [[Johan Huizinga]] (1872–1945) tööd. 1926. aastal pidas ta [[Utrecht]]i ajalooühingus programmilise ettekande "Kultuuriajaloo ülesanne", milles pakkus välja valdkonna uue, [[morfoloogia|morfoloogilise]] määratluse: "Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus." Lisades täpsustuseks: "Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised vormid ja funktsioonid, nagu neid võib välja lugeda rahvaste ja sotsiaalsete rühmade ajaloost, nagu nad tihenevad kultuurikujudeks, motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks."<ref name="CAc9f" /> Huizinga morfoloogilise kultuuriajaloo suurepärane näide on 1919. aastal ilmunud "Keskaja sügis" (ee 2007), uurimus [[hiliskeskaeg|hiliskeskaja]] elu-, mõtte- ja tundevormidest, mida üksmeelselt peetakse tänapäeva kultuuriajaloo üheks [[alustekst]]iks.
Sõdadevahelisel perioodil sai Prantsusmaal alguse ajalooteaduse uuenemislaine, mida tunneme ennekõike [[Annaalide koolkond|Annaalide koolkonnana]], 1929. aastal asutatud uue ajalooajakirja "Annales d’histoire économique et sociale" nime järgi. Kahe ajaloolase, [[Marc Bloch]]i (1886–1944) ja [[Lucien Febvre]]'i (1878–1956) asutatud ajakirjas ei olnud kultuuriajalugu eraldi esile toodud, ent siiski kujunesid annalistide tööd kultuuriajaloo arengus teedrajavaks. Nii Bloch kui ka Febvre rõhutasid, et mentaalsete tegurite arvestamine mineviku mõtestamisel on esmajärgulise tähtsusega. Bloch rääkis selles seoses "tunde- ja mõtteviisidest" (pr ''façons de sentir et penser''), Febvre seevastu iga ajastu "vaimsest varustusest" (pr ''outillage mentale''), mis seab raamid sellele, mida ja kuidas on mingil ajaperioodil võimalik mõelda.
Varaste annalistide töödest kasvas 1960.–1970. aastatel välja oluline kultuuriajaloo suund, mida võis mõnda aega pidada kogu valdkonna sünonüümiks, nimelt [[mentaliteediajalugu]] (pr ''histoire des mentalités''). Selle suuna määratles 1961. aastal ilmunud [[Georges Duby]] samanimeline entsüklopeediaartikkel, mis kutsus üles uurima möödaniku ühiskondade kollektiivseid kujutelmi, lähtudes veendumusest, et [[mentaliteet]] on samasugune [[realiteet]] nagu kõik käegakatsutav.
Teise maailmasõja järel [[sotsiaalajalugu|sotsiaalajaloo]] varju vajunud kultuuriajaloo uus tähetund saabus sajandi viimastel kümnenditel. Sümboolseks verstapostiks võib valida 1987. aastal [[California
Kultuuriajaloo uue populaarsuse taga tuleb näha üleüldist "[[kultuuriline pööre|kultuurilist pööret]]", mis 20. sajandi lõpul humanitaar- ja sotsiaalteadusi tabas
Uue huvi institutsionaliseerumisest andis märku [[Rahvusvaheline Kultuuriajaloo Ühing|Rahvusvahelise Kultuuriajaloo Ühingu]] ([http://www.culthist.net/ International Society for Cultural History]) asutamine 2007. aastal. See ühing korraldab regulaarseid konverentse ja koordineerib nii uue ajakirja [https://www.euppublishing.com/loi/cult Cultural History] kui ka uue raamatusarja [https://www.routledge.com/Studies-for-the-International-Society-for-Cultural-History/book-series/SISCH "Studies for the International Society for Cultural History"] (Routledge) väljaandmist.
== Olulisemad suunad ==
33. rida:
=== Ajalooline antropoloogia ===
Kultuuriajaloo kõige viljakam dialoog on viimastel kümnenditel arenenud antropoloogiaga, täpsemalt sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiaga. Juba 1960. aastate keskpaiku jõudis võrdlemisi sõltumatult mitu ajaloolast ja antropoloogi arusaamiseni, et tegelikult on nende distsipliinid väga sarnased. Mõlemad uurivad "kultuurilist teist" – võõraid rahvaid ja kultuure, taotledes nende tegude, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja tõlgendamist. Peamine erinevus seisneb vaid selles, et kui ühed uurivad ajas, siis teised peamiselt ruumis kaugeid kultuure. Ja kui ajaloolased teevad seda enamasti kirjaliku, siis antropoloogid suulise teabe põhjal. Sellest äratundmisest sündinud uus uurimisvaldkond,
Dialoog antropoloogiaga on võimaldanud kultuuriajaloolastel oluliselt rikastada oma mõistevara erinevate tähendusloome praktikate uurimisel ajaloolistes ühiskondades (siirderiitused, kingivahetus, maagilised toimingud jm), laenata uusi meetodeid (tihe kirjeldus, strukturaalanalüüs jm) ning arendada uusi uurimisteemasid (pereelu, suguline läbikäimine, kehatehnikad, surmakombed jm). Antropoloogiast on õpitud sedagi, et esmapilgul teisejärguliste nähtuste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi adekvaatsemal rekonstrueerimisel.
39. rida:
Hea varase näite ajaloolise antropoloogia võimalustest pakub [[Emmanuel Le Roy Ladurie]] klassikaline uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324" (1975, ee 1996). See on inkvisitsiooniprotokollidel põhinev monograafia ühest Lõuna-Prantsusmaa väikesest külast, selle elanikest, nende kommetest ja maailmavaatest 13.–14. sajandi vahetusel, kus Le Roy Ladurie esitab haruldaselt põhjalikele ülekuulamisprotokollidele neidsamu küsimusi, mida antropoloogid esitavad tavaliselt välitöödel oma informantidele.
Teise hea näite pakub [[Robert Darnton]]i tuntud artikkel "Tööliste mäss: Suur kassitapmine Saint-Séverini tänavas" (1984,
=== Mikroajalugu ===
55. rida:
Argiajaloolased peavad oluliseks uuritavate inimeste endi vaatenurga arvestamist, teisiti öeldes, ajalooliste subjektide agentsust ehk teovõimet – seda, kuidas inimesed ise oma tegevust mõtestavad, sh esitavad ja narrativeerivad. Samuti on üheks argiajaloolaste püüdeks siduda olulised ajaloolised arengusuunad ja sündmused argipäeva kogemusega. Nii on uuritud näiteks seda, milline oli 19. sajandi industrialiseerimise mõju argipäevale, mil moel kujundas uusaegne bürokratiseerumine kodanike suhet riigiga ja kuidas mõjutas natsismi võidukäik tavainimeste eluilma.
Üks argiajaloo eestvedajaid [[Alf Lüdtke]] on hiljuti sõnastanud küsimused, millele argiajaloolased ennekõike vastuseid otsivad: "Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui ka puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad (või kaotavad) sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega, perekonna ja sugulastega?"<ref name="nYlxW" />
Argiajaloo programmiliseks teoseks võib pidada 1989. aastal Lütdke koostatud kogumikku "Argiajalugu: Ajalooliste kogemuste ja eluviiside rekonstrueerimine" ("Alltagsgeschichte: Zur Rekonstruktion historischer Erfahrungen und Lebensweisen"). Seitsmest artiklist ja pikast sissejuhatusest koosnev koguteos selgitab argiajaloo teoreetilisi ja empiirilisi uurimisperspektiive. Praktiliste näidetena on analüüsitud natsismi vastuvõttu saksa tööliste seas ja idasakslaste argielu pärast 1945. aastat.
68. rida:
Tundeajalugu lähtub veendumusest, et inimeste tajud ja tunded on olulises osas kultuuriliselt konstrueeritud ja ajas teisenevad. Tunded ei ole pelgalt bioloogiline nähtus, mida saab analüüsida vaid neurokeemiliste protsessidena. Tunded on ka kultuuriline nähtus: aistingulisi teateid tajutakse eri aegadel erinevalt, nende väärtustamine, tõlgendamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv. Igal ajastul valitseb oma "tunde- ja tajurežiim", mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame oma emotsioone ja tundmusi.
Kõige üldisemalt saab tundeajalugu uurida kahel tasandil: ühelt poolt võib keskenduda tunnete uurimisele nii, nagu allikad lubavad neid mõista ja rekonstrueerida; teiselt poolt saab aga uurida tunnetesse suhtumist, seda, kuidas aegade jooksul on tunnetega
Üks kõige viljakamaid ja uuendusmeelsemaid tundeajaloo uurijaid on viimastel kümnenditel olnud prantslane [[Alain Corbin]]. Alates 1980. aastate algusest on ta peamiselt 18.–19. sajandi prantsuse materjalide põhjal käsitlenud näiteks haistmise ja lõhnade ajalugu, analüüsides, kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkas uus tundlikkus, mis ei talunud enam "halba" lõhna ja soosis üha rohkem õhupuhtust ja mitmesuguseid parfüüme<ref name="2eVKS" />; maastike ja keskkonna tajumise ajalugu, tuues välja selle, kuidas 18. sajandi keskpaiku sündis Euroopas uus kollektiivne rannaihalus<ref name="ireG9" />; helide ja kuulmiskultuuri ajalugu, võttes aluseks 19. sajandi Prantsuse külakirikukellade tähtsuse inimeste "helilise identiteedi" kujunemisel<ref name="6Xe4G" />; seksuaalnaudingute ja nendest rääkimise ajalugu ajavahemikus 1760–1880<ref name="KurSy" /> ning päris viimati vaikuse ajalugu, pakkudes põgusa ülevaate suhtumisest vaikusesse renessansist tänapäevani<ref name="iFirv" />.
| |||