Vīķi mõis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
2. rida:
'''Vīķi mõis''' ([[saksa keel]]es ''Zarnau'', [[läti keel]]es ''Vīķu muiža'') oli [[rüütlimõis]] [[Liivimaa]]l [[Volmari kreis]]is [[Aloja kihelkond|Aloja kihelkonnas]]. Tänapäeval asub [[Läti]]s [[Aloja piirkond|Aloja piirkonnas]] [[Staicele vald|Staicele vallas]] [[Vīķi]] külas.
==
===Varasem ajalugu===
Mõisa alad kuulusid varem [[Saksa Ordu]]le. Juba XV sjandi lõpul kuulus Vīķi [[Orgies]]i vasallisuguvõsale. Ordumeister [[Wolter von Plettenberg]] kinnitas [[1531]]. aastal mõisa kuuluvust Reinhold Orgiesile (suri enne 1535), [[1542]]. aastal oli selle omanikuks tema poeg Bertram Orgies (suri u 1542). Viimase tütar naitus Tartu piiskopkonna kantsleri Georg Holdschueriga, kelle poja Bertram Holdschueri (suri pärast 1598) valdusõigust kinnitas [[1596]]. aastal [[Poola kuningas]] [[Zygmunt III]]. Mõis ei jäänud siiski tema valdusse kauaks. [[1630]]. aastal oli selle valdjaks Orgiesi suguvõsast pärit Hedwig von Wessel. [[1637]]. aastal oli mõisnikuks Jürgen von Wessel. Järgnevalt langes mõis riigile ja Rootsi kuningas Karl XI doneeris selle [[1677]]. aastal erinevate võlgade katteks postidirektor Statius Steinile. 1680. aastatel mõis [[Mõisate reduktsioon|reduktseeriti]] ja see oli kuni [[1736]]. aastani [[riigimõis]].<ref>Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 132.</ref>
===Vīķi mõis 1736−1920===
[[File:Sieversi suguvõsa krahvivapp (Venemaa).jpg|pisi|125px|left|Sieversi suguvõsa krahvivapp]]
Keisrinna [[Anna Ivanovna|Anna]] doneeris mõisa 1736. aastal ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold von [[Löwenwolde]]le (1693−1758), kuid viimane langes [[1742]]. aastal ebasoosingusse ja mõis võeti tagasi riigile. Kuid juba [[1744]]. aastal doneeris keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]] selle Venemaa suurnikule krahv Aleksandr Ivanovitš [[Rumjantsev]]ile (1680−1749). Viimase kätte jäi valdus siiski üürikeseks ajaks: esmalt pantis ta selle juba samal aastal Magnus Gerhard von [[Ruden]]ile (u 1695−1760) ja seejärel müüs [[1747]]. aastal Joachim Johann von Sieversile (1699−1770). Temalt päris mõisa tema poeg krahv Jakob Johann Sievers (1731−1808). Abielusidemete kaudu pärandus mõis pärast viimase surma [[Günzel]]itele, kes oli valdajad kuni [[1844]]. aastani. Aastatel 1844−[[1852]] oli omanikuks Katharina Eleonore von [[Löwis of Menar]] (sündinud von Stackelberg) (1814−1878). Seejärel omandas mõisa parun Gustav Emanuel [[Krüdener]] (1801−1881), kes pantis mõisa juba alates 1848. aastast.<ref>Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 132-133.</ref> 1890. aastatel kuulus mõis vabahärra Alexander von [[Mengden]]ile, kelle ajal ehitati mõisa uus peahoone. [[1896]]. aastal omandas selle lätlane Woldemar Cornelius Friedenstein (u 1855−?). Viimaseks omanikuks oli aastatel [[1905]]−[[1920]] Peter Beresin (Pēteris Bērziņš), kellelt mõis võõrandati maareformi käigus.
===Mõis pärast võõrandamist===
Pärast võõrandamist oli mõisakompleks mikrobioloog August Kirhenšteini valduses, ent aastast 1927 oli selle omanikuks Läti riik.
| |||