Edgar Johan Kuusik: erinevus redaktsioonide vahel

1920–1922 töötas Kuusik teedeministeeriumi ehitusvalitsuses juhataja korporatsioonikaaslase [[Eugen Habermann]]i abina.<ref name=":0" /> Kuusik kuulus 1921. aastal rajatud [[Eesti Arhitektide Ühing]]u asutajate sekka.<ref name="mälestusi" /> Koos Habermanniga oli Kuusik üks [[Eesti Arhitektide Ühing|EAÜ]] põhikirja koostajaid.<ref name=":0" /> 1922. aastal reisis Kuusik mööda Saksamaad, 1923. aasta novembrist 1924. aastani ka Itaalias ja Prantsusmaal. Alates 1922. aastast kuni 1937. aastani oli ta vabakutseline arhitekt. Sinna ajavahemikku kuulub arhitekt Kuusiku loomingu põhiosa.<ref name=":0" />

Kuusiku tööde hulka kuulub palju eriotstarbelisi hooneid: Abja-Paluoja pangamaja (1929, hiljem postkontor), [[Tallinna Kunstihoone|Tallinna kunstihoone]] (1934, koos [[Anton Soans]]iga), Kaubandus- ja Tööstuskoja ruumid Tallinnas endises [[Kanuti gildi hoone|Kanuti gildi]] hoones (1933), Tallinna 1930. algusaastate moodsad kinod Modern (hävinud) ja Helios (seisab tühjalt), Eesti Panga Võru osakonna hoone (1938, koos [[Anton Soans]]igaSoansiga), Vabariigi Ohvitseride Keskkogu kasiino Tallinnas Sakala 3 (1939–1947).<ref name=":0" /> Kuusiku projekti järgi on ümber ehitatud ka R. v. Engelhardti ja N. Thamm noorema projekteeritud endine haldushoone Suur-Karja 20.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Villem Raam|pealkiri=Eesti Arhitektuur I|aasta=1993|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=}}</ref>

Tööd mausoleum-mälestusehitisega alustas Kuusik 1927. aasta sügisel. Monumendi ehitamine algas 1928. mais ning see valmis sama aasta oktoobriks: kõigest viie ja poole kuuga. Avamisaegses brošüüris (1928) on ära toodud tegijate nimed: kujur Aleksander Jannes, artellivanem Aav ja kolm nooremat saarlast, ehitusmeister Martin, kümnik Seiman ja Lasnamäe karjääri kiviraiuja meister Valk. Neljast nurgast massiivsetele kolmiksammastele toetuv paekivist mausoleum oli 8 meetrit kõrge. Sambad, kaared, urni jalam ning reljeefid olid Saaremaa nn marmorist, ülejäänu Lasnamäe paest. Katus oli kaetud plekiga, lagi männipuust. Monumendi esiküljel oli viis reljeefi: keskel riigivapp, sellest kahel pool neli embleemi, mis sümboliseerisid jalaväge, mereväge, ratsaväge ja kahurväge. Lõunaküljel oli Tallinna suur vapp, idapoolsel küljel Tallinna väike vapp ning läänepoolsel küljel kiri: ''„1918"1918.–1920. aasta Eesti Vabadussõjas langenutele. Püha on isamaa sund – kodumaa pojad – teil’ rahulist und…”und…" .'' Laskurkorpuse sapöörid lasid mausoleumi õhku 1950. aasta kevadel Eesti NSV 10. aastapäeva „auks”"auks", nii mäletavad kaasaegsed.<ref name=":5">{{Netiviide|Autor=Karin Hallas-Murula|URL=http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/edgar-johan-kuusiku-vabaduss-ja-monumendid/|Pealkiri=Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid|Väljaanne=Sirp|Aeg=14.03.2008|Kasutatud=01.05.2018}}</ref>

Kaitseväe kalmistule kavandas Kuusik veel Vabadussõja juhtide ja kindral [[Johan Unt|Johan Undi]] mälestussamba (1933) ning monumentaalse väravaehitise (1938). Esimene neist oli selline, nagu seda tänagi taastatuna näeme: tagasihoidlikes mõõtmetes Soome graniidist tahukas, mille ülaosas geomeetriline ornament ning keskel suur ümmargune rondoreljeef. Skulptor Rudolf Sõrmuse tehtud reljeef kujutab kahe maoga võitlevat kangelast ning seda ümbritseb suuretäheline tekst: „Vabale"Vabale Eestile surmani truu”truu". Reljeef säilis ning paigutati taastamise käigus tagasi. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998. Seejärel lisati kindralite Johan Undi ja [[Ernst Põdder]]i hauatahvlitele veel 9 sümboolset tahvlit Vabadussõja kõrgematele juhtidele, millest moodustus memoriaal 12 kangelasele (valmis 2000. aastal). Triumfikaarest inspireeritud kalmistu väravaehitis oli samuti mälestusehitis: selle sisekülgedel olid maetute nimed, millest mõned tänini loetavad. Ehitis pühitseti 20. novembril 1938 ja see säilis läbi nõukogude aja. See oli küll visuaalselt risustatud otse selle taha ehitatud sõjaväe sööklaga, mis tänaseks on lammutatud.<ref name=":5" />

=== Tallinna [[Tallinna Kunstihoone|Kunstihoone]] (1934) ===

Eesti kunstnikel tekkis oma näituseruumide ehitamise mõte juba 1920. aastate algul. 1925. aastal võeti vastu Kultuurkapitali seadus ning kujutava kunsti arengu suunamiseks asutati Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus (KKSV). 1930. aastail muutus [[Tallinna Kunstihoone|Kunstihoone]] ehitamise mõte konkreetsemaks. Tolleaegne Tallinna linnaarhitekt [[Herbert Johanson]] pakkus välja krundi Vabaduse platsil linnamüüri ääres konservatooriumi kõrval. Krundi taotlemiseks koostas Edgar Johan Kuusik, kes oli KKSV liige, 1932. aasta kunstihoone kuuekorruselise eelprojekti. Sellega jäädi üldjoontes rahule, aga nõuti viiekorruselise hoone kavandamist. Oktoobris 1932 eraldas Tallinna linnavolikogu KKSV-le obrokilepingu alusel 1398,5 ruutmeetrit maad. Osa maad jäeti reservi KKSV-le üleandmiseks kunstihoone laiendamise puhuks. Kunstihoone krunt eraldati kinnistutest 486A ja 621. Naaberkrundid kuulusid Majaomanike Pangale (läänes) ja Konservatooriumile (idas). Kunstihoone kinnistu planeeringuga pandi paika Vabaduse platsi uus ehitusjoon Harju ja Jaani tänava vahel. Arhitekt Kuusik jätkas kunstihoone projekteerimist kuni selgus, et KKSV juhatus nõudis konkursi korraldamist.

Võistlus kuulutati välja 1932. aasta oktoobris. Kuusik ei osalenud, sest tema koostas võistlustingimused. Projekteeritava hoone ruumiprogramm oli piiratud võimaluste tõttu väga ökonoomne. Viiekorruselise hoone kõrguseks nähti ette 18,5 meetrit. Esimesele korrusele planeeriti äriruumid, vestibüüli riietehoiuga, kaks skulptori ateljeed; teisele korrusele näituseruumid; kolmandale korrusele bürooruumid ning neljandale-viiendale korrusele ateljeed elamisvõimalusega nende juures. Krundi ehitusnõuded seadsid arhitekti kindlatesse raamidesse. Hoone T-kujulise plaani tingisid Tallinna ehitusmääruse nõuded. Õueehitise kõrgus ei võinud ületada vahekuja kahekordset laiust – see põhjustas aga näituseruumide pinna vähenemise. “Avalikkude"Avalikkude ehituste määrus”määrus" nõudis korteritesse viiva trepikoja eraldamist ühiskondlikest, antud juhul näituseruumide treppidest.

1933. aasta märtsis lõppenud võistlusele esitati 38 projekti. Eestis tegutse üldse 60 arhitekti ringis, seega oli huvi konkursil osalemise vastu väga suur. Žürii andis esikoha [[Anton Soans]]iSoansi projektile. Kunstihoone ehituskomisjoni protokollidest selgub, et 1. juunil tehti Soansile ülesandeks koostada kunstihoone lõplik projekt. E. J. Kuusiku sõnade järgi oli Soans “sedavõrd"sedavõrd noobel”noobel", et kutsus teda ühiselt tööd jätkama. Kuusik võttis ettepaneku rõõmuga vastu. 15. juunil kinnitati Soansi-Kuusiku algprojekt ning 20. juunil ehitustööde kirjeldus.

Kunstihoone sisekujunduse ja detailide joonised koostas E. J. Kuusik. Kuusik kavandas ka mööblit – saali pika pingi, mis teostati Lutheri vabrikus ning Kunstiklubi sisustuse. Kui hoone välisuksed on funktsionalistliku lahendusega, siis siseuksed on Kuusikule omaselt dekoratiivsete detailidega. Kuusik on kirjutanud: „"...ornamenteerimine on põhiolemuselt niivõrd tihedasti ehitamisega seotud, et me ilmekat ehituskunsti ei suuda ornamendita kujutada. Küsimus võib siin olla vaid, kuivõrd abstraktse iseloomuga peaks olema ornamenteering antud ehitise puhul.“". Kunstihoone interjööridetailides – uksepinnad, trepikoja aknajaotus, vestibüüli põrand, trepivõre jm puhul kasutas Kuusik abstraktset geomeetrilist dekoori (ümar tondo ukse ja aknaraami kujunduses, madalreljeefsed horisontaaltahveldised ja profiilliistust ornamendid ustel jm). Näitusesaalide interjöör oli hele, seinad olid kaetud sinakasvalge õlivärviga. Suurt saali valgustati laeakna abil. Valguslage sai hooldada, puhastada ning lampe vahetada tehnilise korruse kaudu, mis asub saali kohal. Vabaduse väljaku poolse saali laes rippusid keravalgustid, vahesaali valgustas suurem kerakujuline nn Saturn-lamp. Saalides olid parkettpõrandad, garderoobis-vestibüülis geomeetrilise mustriga põrand, mille kujunduse ja värvilahenduse kavandas Kuusik. Ka säilinud garderoobi nagid ja barjäär on originaalkujundusega.

Kunstihoone valmis ning avati 15. septembril 1934 kunstinäitusega. President K. Päts lõpetas oma avakõne sõnadega ''“"...kui selles kunstitemplis andutakse vaid tõsisele kunstile, siis tahan ma hoolt kanda selle eest, et see kunstihoone jääks igavesti kunstnike omaks. Annan selle hoone üle kunstnikele.”"'' 1940. aastal Kunstihoone natsionaliseeriti ja anti üle Eesti NSV Kunstifondile. 1944. aasta märtsi õhurünnakutes sai kunstihoone kannatada – aknad, valguslagi ja muu sisustus purunesid. Raha hoone remondiks saadi üleliidulisest fondist.

Aastatel 1959–1962 projekteeriti ja teostati kunstihoone pealeehitus E. J. Kuusiku eskiisi järgi (eelprojekti autor Silvi Luik). Tugevdati ka keldri ja esimese korruse kapitaalseinu ning sambad ümbritseti eelpingestatud spiraalarmatuuriga Febet' särkidega. Esimese korruse kaupluste akende kohale ehitati varikatused, seetõttu lammutati algsed „aknavarjude"aknavarjude allalaskmise mehhanismid“mehhanismid". Kogu fassaad kaeti uue graniitkrohviga säilitades algse värvitooni, hoovifassaad kaeti lubitsementkrohviga. Ümberehitusega ühtlustati Kunstihoone kõrgus kunstifondi hoone (1948–1953, arhitekt [[Alar Kotli]]) omaga, kuid rikuti fassaadi algsed proportsioonid. Tegemist on 1997. aastal kaitse alla võetud riikliku kultuurimälestisega (reg., nr. 3093).<ref name=":2" />

Suurel põlismändidega krundil tänavajoonest eemal paiknev funktsionalistlik esindusvilla on kavandatud 1935. aastal. Tellijaks oli tööstur [[Oskar Kerson]]. Kuusik, kes ise disainis siia ka interjöörid ning valis esindusruumide mööbli, tegi projektist mitu varianti, sest esialgset ruumiprogrammi muudeti ehituse käigus. Arhitekt oligi kavandanud hoone nn. kasvava majana, kuhu saab vajadusel ruume juurde liita. Elegantne asümmeetrilise ülesehitusega hoone, mis omal ajal oli üks suurejoonelisemaid modernistlikke elamuid Nõmmel, on küll tugevasti kannatanud hilisemate juurde- ja ümberehituste tõttu, kuid selle üldmaht ja suur osa arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke detaile on siiani säilinud.<ref name=":4">{{Netiviide|Autor=Muinsuskaitseamet|URL=https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8181|Pealkiri=8181 Elamu Nurme t. 40, 1936. a.|Väljaanne=Kultuurimälestiste riiklik register|Aeg=16.11.2005|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> Hoone juurde kuulunud mööbel kahjuks säilinud ei ole.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula; Mart Kalm; Krista Kodres|pealkiri=Tallinna 20. sajandi arhitektuur|aasta=2002|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=}}</ref> Kui lamekatusega hoone eksterjöör oli valmimise ajal radikaalselt moodne (lintaknad ja ümaraken, katusrõdu jne), siis siseruumid kujundati väga traditsioonilises laadis, lagede stukkdekooris on lausa sajandialguse historitsismi hõngu. Üheks põhjuseks oli lisaks tellija maitsele asjaolu, et kuna hoones korraldati saatkonna vastuvõtte, kogunesid siin sageli diplomaadid ja muu kõrgem seltskond, mistõttu peeti vajalikuks kujundada interjöör vanaaegselt pidulikus laadis. Ruumid on avarad, sissepääsuhallist ühele poole nähti ette tollase eramaja kohta hiiglaslik saal-salong ja teisele poole söögituba, kuhu mahtus einestama paarkümmend inimest. 1939 tehti majas suuremaid ümberdeehitusi, ülakorrusele ehitati juurde lastetube ja kompositsiooni säilitamiseks lisati ühele hoonemahule lisakorrus, kuhu paigutati abiruumid koos teenijatoaga. Eesti NSV ajal asus majas algul mitu õppeasutust, 1952. aastast Nõmme pioneeride palee. Hoone on alates 1997. aastast mälestisena kaitse all (mälestise reg., nr. 8181).<ref name=":4" />

*(1933) K. Bölau. Kunstihoone projektide võistlus. – “Tehnika"Tehnika ajakiri”ajakiri" nr.4nr4 ja nr.10nr10.