Jütja: erinevus redaktsioonide vahel

'''Jütja''' ehk '''järvemuda''' ehk '''sapropeel''' ehk '''kõdumuda''' (inglise ''gyttja'') on [[järv]]e põhja sadestunud tume ja püdela tekstuuriga [[organogeenne sete]], mis sisaldab lisaks [[järve elustik]]u jäänustele ka [[savi]]-, [[aleuriit|aleuriidi-]] ja [[liiv|liivaosakesi]] ning [[kaltsiumkarbonaat]]i<ref name="EE"/>.

Järvemuda esineb hõljuva massina enamikus järvedes, aga ka kinnikasvanud vanades järvenõgudes mõnevõrra tihenenult turbakihi all.<ref>http://www.ut.ee/BGGM/maavara/meremuda.html</ref> Järvemuda on eriti iseloomulik [[eutroofne järv|eutroofsetele järvedele]]. See tekib, kui põhjakihtides on madalväike [[hapnikusisaldus]], mis omakorda tekib, kui on vähene veeringlus põhjakihtides või pindmiste kihtide [[hapnikutarve]] tõusebsuureneb. Taimede ja loomade jäänuste ning mineraalaine ümberkujundamisel setteks on oluline osa mikroorganismidel.

Järvemudaleiukohana käsitletakse setet, milles mudalasundi paksus on vähemalt 1 meeter. Järvemuda kasutatakse mudaravilates, sest see sisaldab vitamiine B1B₁-, B2B₂-, B12B₁₂- ja D-vitamiini, fooliumhapet[[foolhape]]t ning bioloogiliselt aktiivseid mikroelemente.

Järvemudasid on püütud kasutusele võtta väetisainena põllumajanduses, kuid paraku on see rakendusvaldkond üsna piiratud, sest sapropeeli toiteainetesisaldus on üsna madalväike janing temaselle kasutamine tuleks kõne alla üksnes kompostiva lisandina väetisesegudes.

Eestis hakkasid järvesetted tekkima hilisjääajal ehk umbes 10 000 -– 12 000 aastat tagasi. Tänapäevaks on mitmete järvede mudalasundid üle 10m paksud. Eesti järvemudade uurimine sai alguse 19. sajsajandiö Tartu Ülikoolis (L. zur Mühlen, M. zur Mühlen).