Albaania kuningriik (1939–1943): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
82. rida:
Vaatamata Albaania pikaajalisele protektsioonile ja liidule [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaaliaga]] tungisid Itaalia väed 7. aprillil 1939 [[Itaalia sissetung Albaaniasse|Albaaniasse]], viis kuud enne Teise maailmasõja algust. Albaania relvastatud vastupanu itaallaste vastu osutus ebatõhusaks ja pärast lühikest kaitset maa okupeeriti. 9. aprillil 1939 põgenes Albaania kuningas [[Zog I]] [[Kreeka]]sse. Kuigi Albaania oli olnud ''de facto'' Itaalia protektoraat aastast 1927, nõudis Itaalia poliitiline juht [[Benito Mussolini]] otsest kontrolli riigi üle, et tõsta oma mainet ja vastata Saksamaa-poolsele [[Austria]] [[Anšluss|annekteerimisele]] ja [[Tšehhoslovakkia]] okupeerimisele.
 
Albaania oli Itaalia huvidele allutatud protektoraat sarnaselt Saksamaa [[Böömi ja Määri protektoraat|Böömi ja Määri protektoraadiga]]: Albaania kroon kuulutati olevaks [[personaalunioon]]is Itaalia krooniga, Albaaniat valitses Itaalia [[viitsegerent]], kes esindas kuningas [[Vittorio Emanuele III]], kehtestati tolliliit ja Albaania välispoliitikat juhiti Roomast. Albaania relvajõud allutati Itaalia sõjaväele, Itaalia nõuandjad pandi kõigile Albaania valitsustasanditele ja riik muudeti fašistlikuks [[Albaania fašistlik partei|Albaania fašistliku partei]] ja sellega kaasnevate organisatsioonide loomisega, mis kujundatud Itaalia eeskujul. Albaania fašistlik partei oli Itaalia rahvusliku fašistliku partei haru, Albaania fašistliku partei liikmed vannutati alluma fašismi juhile Mussolinile. Itaalia kodanikud hakkasid [[Itaalia kolonistid Albaanias|kolonistidena]] Albaaniasse asuma ja omandama maad, et muuta see järkjärgultjärk-järgult Itaaliaks.
 
Kui Vittorio Emanuele oli kuningas, oli [[Shefqet Verlaci]] peaminister. Verlaci kontrollis Itaalia protektoraadi igapäevast tegevust. 3. detsembril 1941 asendas Shefqet Verlacit peaministri ja [[valitsusjuht|valitsusjuhina]] [[Mustafa Kruja]]. Riigi loodusvarad läksid samuti Itaalia otsese kontrolli alla. Kõik naftavarud Albaanias käisid läbi Itaalia riikliku naftakompanii [[Agip]]i.
88. rida:
Albaania oli Itaalia fašistide rahvuslikele eesmärkidele kultuuriliselt ja ajalooliselt tähtis, kuna Albaania territoorium oli pikka aega olnud osa [[Rooma riik|Rooma riigist]], isegi enne Põhja-Itaalia annekteerimist roomlaste poolt. Hiljem, [[Kõrgkeskaeg|kõrgkeskajal]] olid mõned rannikualad (nagu [[Durazzo]]) mõjutatud ja Itaalia riikide omanduses, peamiselt [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] ja [[Veneetsia vabariik|Veneetsia vabariigi]] paljudeks aastateks (peamiselt [[Albania Veneta]]). Itaalia fašistlik režiim seadustas oma nõude Albaaniale uuringute kaudu, mis kuulutasid albaanlaste ja itaallaste rassilist afiinsust, eriti vastandina jugoslaavlastele. Itaalia fašistid väitsid, et albaanlased olid etnilise pärandi kaudu seotud [[itaallased|itaallastega]] läbi sidemete muistsete [[italioodid|italiootide]], [[Illüürlased|Illüüria]] ja [[Rooma riik|Rooma]] rahvastega, ning et Rooma ja Veneetsia riikide ilmutatud suur mõju Albaania üle põhjendas Itaalia õigust seda omada.
 
Itaalia püüdis ka seadustada ja võita avalikkuse toetust oma võimule Albaanias, toetades Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud [[Kosovo]] vastu [[Jugoslaavia Kuningriik|Jugoslaavias]] ja [[Ípeirose piirkond|Epeirose]] vastu [[Kreeka kuningriik|Kreekas]], eriti [[Tsamouriá]] piirialal, mida asustas [[çam]]i albaanlaste vähemus. Seega väitis fašistliku Itaalia väljaanne ''Geopolitica'', et Kreeka Epeirose-[[Akarnania]] piirkonna rahvastik kuulub Albaaniale tänu oma [[dinaari rass]]ile ja moodustab 'ühtse geograafilise süsteemi' Aadria mere piirkonnaga. Vaatamata Itaalia viitsegerendi [[Francesco Jacomoni]] jõupingutustele õhutada ülestõuse ja luua [[viies kolonn]] ning soodsatele aruannetele, mille ta saatis Itaalia välisminister [[Galeazzo Ciano|krahv Ciano]]le, tõestasid sündmused, et albaanlaste endi seas oli vähe entusiasmi: pärast [[Itaalia-Kreeka sõda|Itaalia sissetungi Kreekasse]] enamusenamik albaanlasi kas deserteerus või jooksis üle.
 
=== Albaania sõjas ===
108. rida:
== Majandus ==
[[Pilt:Map of Albania during WWII.png|pisi|Albaania Teise maailmasõja ajal]]
Pärast Albaania okupeerimist ja uue valitsuse paigaldamist ühendati Albaania ja Itaalia majandused [[Tolliliit|tolliliidu]] kaudu, mis tähendas enamuseenamiku kaubanduspiirangute kaotamist. Läbi [[tollimaks|tolli]]liidu kehtestati Albaanias Itaalia tollimaksu süsteem. Eeldatud majanduslanguse tõttu Albaanias seoses maksupoliitika muutmisega andis Itaalia valitsus Albaaniale igal aastal kompensatsiooniks 15 miljonit [[Albaania lekk]]i. Albaanias kasutati Itaalia tolliseadusi ja vaid Itaalia üksi võis sõlmida lepinguid kolmandate osapooltega. Itaalia kapitalil lubati Albaania majanduses domineerida. Seetõttu lubati Itaalia kompaniidel monopoliseerida Albaania loodusvarade ärakasutamist.
 
Aastal 1944 jõudis kompaniide ja tööstusettevõtete arv 430-ni, kui aastal 1938 oli vaid 244 ja aastal 1922 vaid 71 ettevõtet. Tööliste kontsentratsioonimäär tööstuslikus tootmises aastal 1938 kahekordistus võrreldes 1928. aastaga. Selleks ajaks omas Albaania majandus kaubandussuhteid 21 riigiga, kuid arenenuimad olid esiteks Itaalia ja siis Jugoslaavia, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka jne.