Osmanite riik: erinevus redaktsioonide vahel

|pealinn = Söğüt (1299-1335)<br>Bursa (1335–1363)<br>Adrianoopol (1363-1453)<br>[[Kostantiniyye]] (1453-1922)

}}

 

Riigi järgi on nimetatud ka [[türklased|türklasi]] (teistest turgi hõimudest eristamiseks) osmaniteks või osmanitürklasteks.

== Kujunemislugu ==

 

 

Osmanite riigi pealinnaks sai [[Kostantiniyye]] (endine [[Konstantinoopol]], tänane [[İstanbul]]), mille Osmanid [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|vallutasid]] [[1453]]. aastal.

 

==Riigivalitsemine==

 

Teine võimas institutsioon Osmanite riigivalitsemises oli [[haarem]]. Haaremit valitses sultani ema, kes sekkus ka riigi poliitikasse. Tema järel tähtsuselt teine oli sultani naine või ta esmasündinud poja ema, ja nende järel tulid sultani ülejäänud neli naist.<ref name="4YaX7" />

==Ajalugu==

===Anatoolia vallutamine===

[[1329]]. aastal [[İznik|Nicaea]]t piiranud [[Orhan I]] ja Bütsantsi keisri Andronikos III ning Katalaani palgasõdurite [[Pelekanoni lahing]]u ning sellele järgnenud Bütantsi vägede taganemine oli esimene Osmanite ja Bütsantsi välilahing, mis lõppes Bütantsi vägede taganemisega. 1332. aasta märtsis alistus ka [[İznik|Nicaea]].

{{vaata|Bütsantsi ajalugu#Osmanite tõus}}, ''[[Anatoolia]]''

14. sajandiks oli [[Bütsants]]i ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast [[Bütsantsi keiser|keiser]] (1328–1341 [[Andronikos III Palaiologos|Andronikos III]] surma haaras Bütsantsi riiki laastav [[kodusõda]], mis kestis kuus aastat (1341–1347). 14. sajandi lõpus alustasid Osmanid vallutusi [[Balkani poolsaar]]el.

 

===Serbia tsaaririigi vallutamine===

 

Serbia tsaari [[Stefan Uroš V]] (1355–1371) lagunev [[Serbia tsaaririik]] osutas võimsatele Osmanitele vähest vastupanu. Killustatud riigi vägesid võitsid Osmanid aastal 1371 [[Maritsa lahing]]us, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal. Kõige võimsam neist, [[Lazar Hrebeljanović|Lazar]], praeguse Kesk-Serbia hertsog (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), seisis aastal 1389 Osmanitele vastu [[Kosovo lahing (1389)|Kosovo lahingus]] ja sellele järgnes Serbia langus.

Lazari poeg [[Stefan Lazarević]] järgnes valitsejana, kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks. Aastal 1402 ütles ta lahti Osmanite ülemvõimust ja hakkas [[Ungari kuningriik|Ungari]] liitlaseks; järgnevaid aastaid iseloomustas Osmanite ja Ungari võimuvõitlus Serbia territooriumi üle. Aastal 1453 vallutasid Osmanid [[Konstantinoopol]]i ja aastal 1459 Serbia annekteeriti.

{{vaata|Serbia tsaaririik}}

 

===Bulgaaria tsaaririigi vallutamine===

 

1371. aastal võitsid osmanid suurt kristlikku armeed [[Maritsa lahing|Tšernomeni lahingus]], nad pöördusid kohe Bulgaariasse ja vallutasid Põhja-Traakia, Rodope mäed, [[Kostenets]]i, [[Ihtiman]]i ja [[Samokov]]i, piirates [[Ivan Šišman]]i võimu maadega [[Balkani mäed|Balkani mägedest]] põhjas ja [[Sofia org|Sofia orus]]. Suutmata vastu panna, oli Bulgaaria monarh sunnitud saama osmanite vasalliks. Osmanite retked taastusid 1380. aastate algul ja kulmineerusid [[Sofia piiramine|Sofia langemisega]]. Samaaegselt oli Ivan Šišman aastast 1384 hõivatud sõjaga [[Valahhia vürstiriik|Valahhia]] vastu. Kaks venda ei teinud osmanite sissetungi tõrjumiseks koostööd. Vaatamata tugevale vastupanule hõivasid osmanid aastal 1388 arvukalt tähtsaid linnu ja kindlusi ning viis aastat hiljem vallutasid pärast kolmekuulist piiramist [[Tărnovo piiramine|Tărnovo]]. 1395. aastal võtsid [[Bayezid I]] juhitud osmanid viimase kindluse [[Nikopol (Bulgaaria)|Nikopoli]]. Aastal 1396 ühines Ivan Sratsimir [[Ungari kuningriik|Ungari]] kuninga [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]] [[Nikopoli ristisõda|ristisõjaga]], kuid pärast kristliku armee lüüasaamist [[Nikopoli lahing]]us marssisid osmanid kohe Vidini peale ja hõivasid selle, lõpetades keskaegse Bulgaaria riigi. Aastatel 1395–1396 jõudsid Osmanite väed Ungari aladeni ja olid vallutanud Põhja-Bulgaaria, [[Dobrudža]] ja [[Vidin]]i.

Vallutuste algusaega langeb ka Osmanite vägede kergratsaväe [[šipahhid]]e kõrval kuulsaima sõjajõu jalaväe ([[janitšarid]]e) väeosade loomine [[1365]]. aastal, sultan [[Murad I]] poolt. Janitšaride väeosad komplekteeriti järgnevalt osmanite poolt alistatud maade – [[Bulgaaria]], [[Serbia]], [[Ukraina]], [[Albaania]], [[Armeenia]], [[Kreeka]], [[Gruusia]], [[Bosnia]] aladelt sundkorras [[andam]]ina nõutud noorukitest.

===Nikopoli ristisõda===

{{vaata|Nikopoli ristisõda}}

[[Moslem]]itest Osmanite vallutuste piiramiseks Kesk-Euroopas ja 1394. aastast osmanite valdustest piiratud Konstantinoopoli toetamiseks kavandasid Lääne-Euroopa kristlikud valitsejad [[ristisõda]], mille põhijõud koosnesid [[Keskaegne Prantsusmaa|Prantsusmaa]], [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa]], [[Burgundia]], [[Saksa-Rooma riik|Saksa]] ning [[Ungari kuningriik|Ungari]] aladelt Ungari ja Horvaatia kuninga [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]], [[Burgundia hertsog]]i ja [[Neversi krahv]]i [[Jean Kartmatu]], [[Pfalzi kuurvürstkond|Reini]] [[pfaltskrahv]]i [[Ruprecht I (Pfalz)|Ruperti]] ja [[Katzenelnbogeni krahvkond|Katzenelnbogeni krahv]]i Eberhardi juhtimisel. Ristisõdijaid toetasid merele [[Venezia vabariik|Venezia]], [[Genova vabariik|Genova]] ja [[Malta ordu#Ordu Rhodosel|Johanniitide ordu]] laevastik [[Must meri|Mustalt merelt]] [[Doonau]] suudmes.

 

===Timuri vallutus===

 

Sultan [[Bayezid I]] surma järel [[1403]]. aastal algas tema poegade vahel võimuvõitlus (nn [[Osmanite interreegnum]], 1402 või 1403–1413). Esialgu olid võitluses edukaimad Süleyman ja İsa, kes said oma võimu alla Osmanite valdused vastavalt Euroopas (pealinnaga [[Edirne]]s) ja Aasias (pealinnaga [[Bursa]]s). Tulevase [[Mehmed I]] võimu all olid esialgu vaid mõningad alad Kesk-[[Anatoolia]]s, kuid tema positsioon paranes pärast [[Timur]]i surma [[1405]]. aastal, misjärel tal õnnestus mitmed naaber[[emiraat|emiraadid]] Anatoolias oma vasallideks teha. Samal aastal võitis ta ka İsa ja sai kõigi Osmanite Aasia-valduste valitsejaks. Järgnevatel aastatel toetas ta venna Musa võitlust Süleymani vastu Euroopas, kuni too [[1411]]. aastal Süleymani võitis ja Edirne valitsejaks sai. Seejärel puhkes võimuvõitlus Musa ja Mehmedi vahel, milles viimane osutus edukamaks: [[1413]]. aasta [[5. juuli]]l toimunud [[Çamurlu lahing]]us praeguse [[Bulgaaria]] aladel võitis ta Musat ja sai seejärel kõigi Osmanite valduste isandaks. Mehmedi võidule aitas olulisel määral kaasa see, et ta sõlmis liidu [[Bütsants]]i keisri [[Manuel II]]-ga, kellega Musa oli konflikti sattunud ja isegi [[Konstantinoopol]]it piiranud.

===Konstantinoopoli vallutamine===

{{vaata|Konstantinoopoli piiramine (1453)}}

[[Mehmed I]] valitsusajal tugevnes Osmanite riik oluliselt: ta vallutas osa [[Albaania]]st ja allutas mitu [[Anatoolia]] piirkonda Osmanite ülemvõimule. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid. 1453. aasta 2. aprillil piiras [[Mehmed II]] 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|langes Konstantinoopol]] türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser [[Konstantinos XI Palaiologos|Konstantinos XI]] hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.

 

[[Pilt:Moravian Serbia.png|pisi|Morava Serbia, 1373–1403]]

{{vaata|Morava Serbia}}

 

15. juunil 1389 võideldud [[Kosovo lahing]]us juhtis Lazar armeed, mis astus vastu Osmanite riigi tohutule sissetungiarmeele, mida juhtis [[sultan]] [[Murad I]]. Vürst Lazar, kui ka sultan Murad kaotasid lahingus oma elud. Kuigi lahing oli [[taktika]]liselt viik, olid vastastikused rasked kaotused laastavad vaid serblastele. Lazari järglane oli tema vanem poeg [[Stefan Lazarević]]. Viis kuud pärast lahingut ründasid teda põhjast Ungari kuninga (1387–1437) Sigismundi väed. Kui türklaste vägi, mis Ungari suunas liikus, 1390. aasta suvel Morava Serbia piirile jõudis, nõustus Milica Osmanite süseräniteediga.

===Sõjad Safaviidide riigiga===

{{vaata|Safaviidide riik}}

 

 

===Egiptuse vallutamine===

{{vaata|Mamelukid}}

 

 

===Ungari alade vallutamine===

{{vaata|Ungari ajalugu#Jagatud Ungari}}

[[1523]]. aastal vallutasid sultan [[Suleiman I]] Toreda väed ka [[Rhodos]]e saare, tema ajal muutus Türgi [[Vahemeri|Vahemere]] tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles [[1571]]. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid [[Lepanto merelahing]]u.

===Vahemeresaarte vallutamine ja Püha Liiga sõda===

[[1551]]. aastal ründasid osmanid arvukate jõududega Maltat, ent ei suutnud vallutada [[Malta ordu]]vägede poolt kaitstud saart, kuid vallutasid [[Tripoli]] linna [[Põhja-Aafrika]]s. [[1565]]. aasta kevadel ründas kolmekümnetuhandeline osmanite armee kuutsada Maltal asuvat rüütlit, kellel olid abiks veel seitse tuhat muud sõdurit. Malta ordut toetas merelt [[Hispaania riigipeade loend|Aragoni ja Kastiilia kuninga]] [[Felipe II]] Hispaania laevastik. Suve lõpuks pidid osmanid edutult taganema. Malta ordu laevastik arenes Euroopa merekilbiks, kindlustades Euroopa kristlaste alustele kaitse ja rünnates vaenlaste laevu – [[17. sajand]]i esimesel poolel saavutasid ordurüütlid kaheksateist suurt võitu vaenlaste üle, ordu laevastikku peeti parimaks Vahemerel.

1571. aastal vallutasid [[Selim II]] Osmanite väed [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]] [[Stato da Mar]]e osa [[Veneetsia Küpros|Küpros]]e, mille Veneetsia garnison Küprosel [[Famagusta]]s alistus 15. augustil. Juulis-augustis 1571 kogunesid Sitsiilias [[Messina]] esisel kristlaste [[Püha Liiga]] merevägi - koondades [[Hispaania ajalugu#Püha Liiga sõda Osmanitega|Hispaania]], [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]], [[Kirikuriik|Kirikurii]]gi, [[Genova vabariik|Genova]], [[Savoia hertsogkond|Savoia]] ja [[Malta]] sõjalaevastikke. Kreeka [[Pátra]]se [[Pátra laht|lahest]] itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse [[Nafpaktos]]e) juures. Püha Liiga laevastik koosnes koosnes kokku 206 [[galeer]]ist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), Osmanite laevastikku kuulus 230 galeeri ja 56 väiksemat galiotti. Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastikku. Püha Liiga kaotas lahinguga 50 galeeri, Osmanite laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele.

{{vaata|Püha Liiga}}

 

===Suur Türgi sõda===

{{vaata|Suur Türgi sõda}} ''(1683–1697), [[Karlowitzi rahu]]''

[[Püha Liiga (1684)|Püha Liiga]] ja Osmanite riigi vahelise Suure Türgi sõja lõpetanud [[Karlowitzi rahu]] tähistas Osmanite riigi valitsemise lõppemist suuremas osas [[Kesk-Euroopa]]s ja nende impeeriumi languse algust. Pärast sajanditepikkust laienemist oli tegemist esimeste territoriaalsete kaotustega Osmanite riigi jaoks. [[Habsburgid]] said Osmanite riigilt [[Eğri ejalet]]i, [[Varati ejalet]]i, suure osa [[Budini ejalet]]ist, [[Temeşvari ejaleti]] põhjapoolse osa ja osa [[Bosnia ejalet]]ist. Need alad vastasid suurele osale [[Ungari kuningriik|Ungari]], Bosnia ja Hertsegoviina, [[Horvaatia kuningriik (Habsburgide)|Horvaatia]] ja [[Slavoonia kuningriik|Slavoonia]] aladele. [[Transilvaania vürstkond (1570–1711)|Transilvaania vürstkond]] jäi nimeliselt küll sõltumatuks, kuid oli siiski Austria kuberneride otsese valitsemise all. Poola sai tagasi [[Podoolia]]. Veneetsia sai suurema osa [[Dalmaatsia]]st koos [[Morea]]ga ehk [[Peloponnesose poolsaar]]ega.

===Põhjasõda===

Põhja-Euroopas toimunud [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] oli Osmani impeerium Rootsi kuninga [[Karl XII]] liitlane, kuid ei osalenud aktiivselt sõjategevuses. Alles [[Poltava lahing]]u kaotuse järel [[1709]]. aastal, kui Karl XII ja [[Ivan Mazepa]] põgenesid [[Türgi]] valdustesse, saatis [[Vene tsaar]] [[Peeter I]] oma saadiku [[Kostantiniyye]]sse ning nõudis Karli väljaandmist. [[Ahmed III]] laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid [[Prut]]i ääres asuvas [[Huşi]]s Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. [[Pruti rahu]]ga kohustus Peeter loovutama [[Azovi kindlus]]e ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

===Vene-Türgi sõjad===

{{vaata|Vene-Türgi sõda (1735–1739)}} ehk ''[[Vene-Austria-Türgi sõda (1735–1739)]]'', ''[[Vene-Türgi sõda (1768–1774)]]'', ''[[Vene-Türgi sõda (1787–1792)]]''

 

Vene-Türgi sõja (1787–1792) lõpetanud [[Iaşi rahuleping]]uga tunnistas Osmanite riik eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid [[Moldova]] ja [[Valahhia]] ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse [[Doonau]]l ning [[Anapa]] kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati [[Dnestr]]i ja [[Kuban]]i jõed.

 

===Napoleoni sõjad===

Aastatel [[1797]]–[[1801]] toimunud [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] [[Teise koalitsiooni sõda|Teise koalitsiooni sõjas]] osales Osmanite impeerium koos Austria keisririigi, Suurbritannia kuningriigi, Hispaania, Napoli ja Venemaa keisririigiga Prantsusmaa ja [[Napoleon]]i vastases sõjategevuses.

 

===Egiptuse eraldumine===

Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi Egiptuse provintsis võimuvaakumi. [[Mamelukid|Mameluk]]kide ja Osmanite väed alustasid võimuvõitlust. Sellel perioodil (1801–1805) toetas [[albaanlased|albaanlasest]] Osmanite väejuht [[Muḩammad `Alī (Egiptus)|Muḩammad `Alī]] endale lojaalsete [[Albaania]] väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas `Alī kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu. Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal [[İstanbul]]is resideeriv sultan, Muḩammad `Alī Egiptuse asevalitsejaks, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses.

 

===Balkanimaade eraldumine===

 

Pärast aastatepikkusi läbirääkimisi otsustasid Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa sekkuda konflikti ja iga riik saatis Kreekasse oma laevastiku. [[Navarino laht|Navarino lahes]] aset leidnud [[Navarino lahing|lahingus]] hävitati Türgi-Egiptuse laevastik. [[Morea sõjakäik|Prantsuse sõjavägi sisenes Kreekasse]], et tagada Egiptuse vägede lahkumine. Kreeklased vabastasid 1828. aastaks ka Kesk-Kreeka. [[Esimene Kreeka Vabariik|Kreeka riiki]] tunnustati 1830. aastal [[Londoni protokoll]]i alusel.

{{vaata|Esimene Kreeka Vabariik}} ''(1822–1832), [[Doonau vürstiriigid]]''

[[Serbia revolutsioon]]i tulemusel vabastati Serbia osmanite valitsemisest. Osmanite riik tunnistas riiki aastal 1830 hartaga [[Hatt-i Sharif]] ja [[Miloš Obrenović]]ist sai Serbia vürstkonna pärilik vürst. Algul hõlmas vürstkond vaid endise [[Smederevo sandžak]]i territooriumi, kuid aastatel 1831–1833 laienes see itta, lõunasse ja läände. Aastal 1867 aeti Osmanite armee ja kõik [[Islam Serbias|muslimid]] vürstkonnast välja, tagades selle ''de facto'' sõltumatuse. 1869. aasta uus põhiseadus määratles Serbia iseseisvaks riigiks. Serbia laienes aastal 1878 edasi lõunasse-itta, kui tema sõltumatus Osmanite riigist saavutas täieliku rahvusvahelise tunnustuse [[Berliini leping (1878)|Berliini lepinguga]].

{{vaata|Serbia vürstkond}} (1815–1882)

 

===Balkani sõjad===

 

=== Esimene maailmasõda ===

[[30. oktoober|30. oktoobril]] [[1918]] sõlmiti [[Mudrose vaherahu]], mis lõpetas [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] [[Lähis-Ida]]s. [[10. august]]il [[1920]] sõlmiti [[Sèvresi rahu]], mis seadustas [[Türgi jagamine|Türgi jagamise]] võitjariikide poolt. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvresi rahu kunagi.

 

{{vaata|Kreeka-Türgi sõda (1919–1922)}}

 

Sõda lõppes [[29. oktoober|29. oktoobril]] [[1923]] rahvuslaste võidu ja [[Türgi]] Vabariigi väljakuulutamisega. [[Antant]] pidi sellega leppima ja vastu võtma [[Lausanne'i rahu]]lepingu, mille järgi Türgi territoriaalsed kaotused ei olnud nii suured kui Sèvresi rahuleping ette nägi.

 

 

==Vaata ka==

{{viited|allikad=

<ref name="4YaX7">Kate Santon, Elizabeth McKay, "Atlas of World History", 2005</ref>

}}