Muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Hämmastavaks kujununeskujunes saksa idealismi ja irratsionalismi üleminekuperiood, kui muusika ülendati metafüüsilisse ja transtsendentaalsesse sfääri. Nii nimetas [[Johann Gottfried Herder]] muusikat "nähtamatu ilmutuseks" (''Offenbarung des Unsichtbaren'') ning [[Friedrich Wilhelm Joseph Schelling]]i jaoks polnud see "muu, kui tajutava universumi enda ülevõetud rütm ja harmoonia" (''nichts anderes als der vernommene Rhythmus und die Harmonie des sichtbaren Universums selbst'').<ref name="MGG1199" /> Lõpuks [[Arthur Schopenhauer]] piiritles oma peateoses "Maailm kui tahe ja ettekujutus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung", 1819) keskse seisukoha: (''Die Musik ist also keineswegs, gleich den anderen Künsten, das Abbild der [[Idee]]n; sondern Abbild des Willens selbst, dessen Objektivität auch die Ideen sind: deshalb eben ist die Wirkung der Musik so sehr viel mächtiger und eindringlicher als die der anderen Künste: denn diese reden nur vom [[Höhlengleichnis|Schatten]], sie aber vom [[Wesen (Philosophie)|Wesen]])<ref name="HIkeS" />.

[[Aniruddh Patel]]i olulised uurimused muusika tunnetamise ja inimese aju arengu kohta näitavad, et nähtusel, mida me nimetame muusikaks, on inimeste evolutsioonis oluline koht. Bioloogid, psühholoogid ja semiootikud on pooldanud Darwini vaadet muusikale kui kohanemisvõimele, mis hõlmab sobivust paaritumiseks ja esindab selliseid olulisi omadusi nagu energilisus, paindlikkus ja innovaatilisus. Teatud loomaliikide poolt tekitatud helide analüüs näitab, et neis helides on tihti koos tavalised kommunikatiivsed helid, kutsed paaritumiseks ja "laulud". Selline kõne ja laulu paralleelsus näitab, et muusika võib olla pärit keelega samast või veelgi varasemast ajast.

Muusika mõiste ja piirid võivad erineda nii kultuuri, ajalooperioodi kui ka sotsiaalse konteksti poolest. Muusikat puudutavate arutelude suur kogus ja mitmekesisus viitab ühelt poolt hoiakute mitmekesisusele, kuid teiselt poolt see näitab see ka seda, et arusaam muusika olemusest, määratlusest, iseloomust, kujust ja kontseptsioonist on pidevalt laienenud. Näiteks võib kaasaegses lääne kultuuris küsida, kas orkestri häälestamine, John Cage'i teos "4'33", kus ei kõla ühtegi heli, arvutiprogrammide poolt tekitatud lindude "laulu" meenutavad helid on muusika? On võimalik, et igasugust mõeldavat heli saab olenemata selle allikast või sotsiaalsest kontekstist lugeda muusikaks.