Muusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 146.255.180.165 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andrus Kallastu. Märgis: Tühistamine |
PResümee puudub |
||
48. rida:
Nii formuleeris [[Johann Georg Sulzer]]: "Muusika on helide järgnevus, mis sünnib kirglikest tunnetest neid seejärel kirjeldades" (''Musik ist eine Folge von Tönen, die aus leidenschaftlicher Empfindung entstehen und sie folglich schildern''). Otsekui kogu sajandi mudelina kõlavad [[Heinrich Christoph Koch]]i sõnad: "Muusika on kunst väljendada helide abil tundeid (''Musik ist die Kunst, durch Töne Empfindungen auszudrücken''). Sama leidub veidi muudetud kujul [[Gottfried Weber]]ist [[Arrey von Dommer]]ini. Rahvalik seisukoht, et "muusika on tunnete keel", on üldlevinud tänapäevani. Samal arvamusel olid ka ajaloolise muusikateaduse rajaja [[Johann Nikolaus Forkel]] ning heliloojad [[Carl Maria von Weber]], [[Anton Friedrich Justus Thibaut]] ja [[Richard Wagner]].
Hämmastavaks
Samas ei saa seda seisukohta pidada absoluutseks, sest ka 19. sajandil säilisid ratsionalistliku muusikamõtlemise järelkajad. Juba 1826. aastal nimetas [[Hans Georg Nägeli]] muusikat "helide ja heliridade liikuvaks mänguks" (''bewegliches Spiel von Tönen und Tonreihen'').<ref name="MGG1199" /> [[Eduard Hanslick]] leidis 1854. aastal oma muusikaesteetikaalases peateoses "Muusikalisest ilusast" ("Vom Musikalisch-Schönen") oma lühikeses formuleeringus, et muusika sisuks ja objektiks on vaid "helisedes liikuvad vormid" (''tönend bewegte Formen'').<ref name="HL2ol" />
113. rida:
[[Steven Mithen]] on leidnud, et heliline kommunikatsioon jaguneb lõpuks kaheks: muusikaks ja kõneks.
[[Aniruddh Patel]]i olulised uurimused muusika tunnetamise ja inimese aju arengu kohta näitavad, et nähtusel, mida me nimetame muusikaks, on inimeste evolutsioonis oluline koht. Bioloogid, psühholoogid ja semiootikud on pooldanud Darwini vaadet muusikale kui kohanemisvõimele, mis hõlmab sobivust paaritumiseks ja esindab selliseid olulisi omadusi nagu energilisus, paindlikkus ja innovaatilisus. Teatud loomaliikide
Sotsiaalne antropoloogia ja arheoloogia viitavad sellele, et inimesed kindlasti laulsid enne instrumentaalmuusika väljaarenemist ning varaseimad muusikainstrumendid olid lihtsad objektid, mis löödi või kraabiti. Seda, et lihtsaid õõnsaid luid hakkati muusikainstrumentidena kasutama umbes 40 000 aastat enne meie ajaarvamist, on näidatud arheoloogilised väljakaevamised tänapäeva Saksamaa, Austria ja Sloveenia aladel. Õõnestatud luid ei pruukinud kasutada ainult tänapäeva inimene''homo sapiens'', vaid ka neandertallased. Ei ole teada, kas varajane instrumentaalmuusika oli osa mingist eraldiseisvast kommunikatsioonisüsteemist või kunstist.
119. rida:
Muusika päritolu uurimine võib viia järelduseni, et muusika erinevad funktsioonid ja nendega seotud helisüsteemid võivad ilmneda iseseisvana nii varastes inimkultuurides või ka tänapäeval ükskõik millises kultuuris. Tundub tõenäoline, et mõnedes varastes ühiskondades olid olemas hällilaulud, armastuslaulud, sõjalaulud ja hümnid ilma selleta, et nad oleksid seotud üheainsa kommunikatsioonisüsteemi, st muusikaga. Paljudel maailma eraldiseisvatel kultuuridel puudub üks sõna muusika kui terviku jaoks, kuid on olemas väga spetsiifiline sõnavara üksikute žanrite jaoks. Seetõttu on võimalik väita, et muusika kui ühtne kontseptsioon arenes välja vaid maailma teatud kultuurides, sealhulgas näiteks Lääne-Euroopas.
Muusika mõiste ja piirid võivad erineda nii kultuuri, ajalooperioodi kui ka sotsiaalse konteksti poolest. Muusikat puudutavate arutelude suur kogus ja mitmekesisus viitab ühelt poolt hoiakute mitmekesisusele, kuid teiselt poolt see näitab see ka seda, et arusaam muusika olemusest, määratlusest, iseloomust, kujust ja kontseptsioonist on pidevalt laienenud. Näiteks võib kaasaegses lääne kultuuris küsida, kas orkestri häälestamine, John Cage'i teos "4'33", kus ei kõla ühtegi heli, arvutiprogrammide
== Vaata ka ==
|