Surmatants (Tallinn): erinevus redaktsioonide vahel

 

Surmatantsu-teemat kohtab hiliskeskaja kunstis ja kirjanduses sageli. Üheks tõukeks sellele oli [[14. sajand]]i keskel kogu [[Euroopa]]t laastanud must surm.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Anu Mänd|pealkiri=Bernt Notke. Uuenduste ja traditsioonide vahel, näituse kataloog|aasta=2010|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstimuuseum|lehekülg=}}</ref> Luukerekujuline personifitseeritud Surm tantsib vaheldumisi surelikega, meenutades kõige maise kaduvust ja kutsub mõtlema surmale – ''memento mori''.<ref name=":0" /> Surelikud on reastatud hierarhiliselt, alustades maailma vägevamatest – [[paavst]]ist ja [[keiser|keisrist]] – ning lõpetades talupoja, [[narr]]i või hällilapsega.<ref name=":0" />