Koopia (kunst): erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Leonardo last supper hermitage.jpg|thumb|[[Ermitaaž]]is asuv 16. sajandi tundmatu autori maal (algselt [[Õlimaal|õli]] puupaneelil, kantud üle [[lõuend]]ile) freskost on koopia]]

[[File:Church of Saint Mary (Richmond, Indiana) - stained glass, the Last Supper.jpg|thumb|Richmondi Maarja kiriku ([[Indiana]]) [[vitraaž]]aken (20. sajand) on [[tarbekunst]] ja kunstkäsitöö, mis kasutab Leonardo fresko motiivi]]

[[File:The final snack remix.jpg|thumb|[[Peeter Laurits]]a fotolavastus sarjast "Mullatoidu restoran" on uus originaalkunstiteos, mis on samal ajal [[tsitaat (kunst)|tsitaat]] või [[pastišš]] Leonardo teosest]]

 

== Eesmärgid ==

* Meistrite töövõtete õppimine. Kopeerimine oli osa kunstiakadeemiate kohustuslikust õppekavast 19. sajandil, samuti on KUMU korraldanud mitmel korral hariduslikul eesmärgil koopiamaalimise kursusi.

* Kollektsionääri soov omandada imetletud kunstiteos kas või teises tehnikas, kunstikogu kui kunstiteaduse ja -kriitika abivahend<ref>https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/koopia-xx-sajandil-kuno-veeber/</ref>.

* Originaaleseme säästmine. Muuseumid võivad teha väljapaneku jaoks koopiaid ajaloolise väärtusega esemetest, juveelidest, kunstiteostest, kui originaal on liiga habras eksponeerimiseks või mõnel muul viisil haavatav.

 

== Näiteid ajaloost ==

[[Vana-Rooma]] kunst põhineb paljuski Kreeka kunsti kopeerimisel roomlaste poolt (hiljem omakorda jäljendati mõlema kultuuri saavutusi [[Renessanss|renessansis]]). Tänu roomlaste vaimustusele kreeka kultuurist on tänapäeval olemas ettekujutus vanakreeka [[skulptuur]]ist, eelkõige [[vabaplastika]]st. Rooma linnades töötasid kopistide töökojad, enamik [[Vana-Kreeka]] [[pronks]]kujusid on meieni jõudnud Rooma [[marmor]]koopiatena.

 

Tegemist on ajaga, mil mõistel "originaal" puudus kultuuris keskne koht. 15.–16. sajandi tunnustatud kunstnike töökodades viljeles hulk õpilasi meistri laadi ja matkis tema töövõtteid. Oli neid, kes pärast õpiaja lõppu ja töökojast lahkumist töötasid välja oma kunstnikukäekirja ning said tuntuks iseseisvate kunstnikena, kuid ka tuntud kunstniku laadis töötamine oli väga levinud praktika. Kuigi ühe või teise kunstniku maalilaadi jäljendajate hulk oli suur, oli nende meisterlikkus väga erineval tasemel. On päris palju kunstiteoseid, mille puhul jääb vaieldavaks, kas tegemist on jäljendusega, meistri originaaliga või autorikordusega.

 

[[Graafika|Trükigraafika]] arenedes hakati trükkima maalidest koopiad ja neid graafilisi lehti kopeeriti omakorda. Graafika kaudu avanesid võimalused kunsti levitamiseks raamatuillustratsioonidena, köidetud albumitena, mappidena või eraldi lehtedena. Graveerijaid hinnati väga kõrgelt, [[reprodutseeriv graafika|graafiliste reproduktsioonide]] valmistamine oli hinnatud omaette kunstina. Kunstilise saavutusena hinnati uue reprodutseerimisviisi võimet originaali värvilisust must-valgelt joonstruktuuri üle kanda. Arvati, et hea gravüür võib originaalmaali puudulikku koloriiti korrigeerida ning seeläbi olla parem kui maal ise, ning et graafiline koopia esitab vaid väärtusliku osa originaalist ning jätab välja selle, mis silma häirib.

 

Koopiate tellimine oli Euroopa [[muuseum]]ides üldlevinud praktika. [[Tartu Ülikooli kunstimuuseum]]i 1803. aastal rajatud graafika- ja maalikogu tellis Euroopast kipskoopiad antiikaja silmapaistvaimatest skulptuuridest. 19. sajandi lõpul oli prantslastel suurejooneline idee rajada koopiate muuseum [[Musée des copies]], mis oleks koondanud endasse koopiaid tähtsamatest kunstiteostest üle maailma<ref>http://muinsusjutt.weebly.com/koopia-koopia-koopia---arutlus-koopiatest.html</ref>.

 

Peale vanade meistrite originaalteoste kogumise tellisid koopiaid kunstikogujad, kelle hulk 19. sajandil [[Historitsism|historitsism]]imoe ja minevikuihaluse tõukel plahvatuslikult kasvas. Eesti kunstnikest on palju kopeerinud [[Paul Raud]], kes käis [[Dresden]]is ja [[München]]is maalimas vanade meistrite töid<ref>https://digikogu.ekm.ee/est/virtuaalnaitus?ex_id=1&cat_id=3&item_id=32</ref>.

 

[[Fotograafia]] leiutamise järel tehti ka varakult katset kunstiteoseid fotograafiliselt jäädvustada. Hoolimata foto täpsusest, peeti seda võrreldes graafilise reproduktsiooniga kunstiteose "vaimse essentsi" edasiandjana küündimatuks<ref>http://muinsusjutt.weebly.com/koopia-koopia-koopia---arutlus-koopiatest.html</ref>. Siiski, [[Louvre]] sai esimese ametliku fotograafi, "Ad. Braun et Cie", 1883. aastal<ref>https://www.musee-orsay.fr/en/events/exhibitions/archives/exhibitions-archives/browse/8/article/loeuvre-dart-et-sa-reproduction-photographique-4241.html?S=1&print=1&no_cache=1&</ref>.

 

Kooskõlas [[Fotograafia|fotograafilise]] reprodutseerimise tekkega ja trükitud [[Reproduktsioon|reprode]] levimisega kadus [[modernism]]i perioodil koopia väärtustamine. Maalitud koopiaid võeti kui vaimuvaeseid ja väheväärtuslikke kunstitöid, valitsev oli originaalikultus, mis rõhutas kunstniku eneseväljenduse, originaalsuse, novaatorluse ja materjali eheduse esiletõstmise olulisust.

 

Modernismijärgne 20. sajand andis kopeerimisele kunstis uue positsiooni. Esimesed kunstnikud, kes kasutasid paljundusaparaati kunsti tootmiseks, olid 1960. aastate [[Kontseptuaalkunst|kontseptualistid]] ja rühm [[Fluxus]], kes tõstsid kunsti loomise protsessi olulisemaks lõpptulemusest. Ühena eelkäijatest mainitakse sageli [[Joseph Beuys]]i ja tema Greta Garbo sarja (1964). [[Andy Warhol]] muutis kordamisel põhineva esteetika oma kunsti üheks tunnusjooneks<ref>http://www.sirp.ee/archive/1998/09.10.98/Kunst/kunst1-4.html</ref>.

 

 

== Välislingid ==

 

[[Kategooria:Kunst]]