Seikluspark: erinevus redaktsioonide vahel

'''Seikluspark''' on aktiivseks [[meelelahutus]]eks mõeldud park, milles on eri raskusastmega [[takistusrada|takistusrajad]], mille osadeks võivad olla [[köieronimine]], õhusõidud jne.

Seikluspargid on mõeldud [[Vaba aeg|vaba aja]] veetmiseks ning nad on reeglina korraga avatud suurele hulgale külastajatele. Neil ei ole otsest hariduslikku eesmärki, vaid nende vaimne ja füüsiline väljakutse on seotud peamiselt [[Rekreatsioon|rekreatsiooniliserekreatsioon]]ilise tegevusega. Kindlapiirilised kehalised võimed ja tehnika ei mängi seikluspargi läbimisel suurt rolli, vaid need on mõeldud olema kõigile jõukohased. Seiklusparkide loosungid õhutavad külastajaid end pingevabas õhkkonnas proovile panema, aktiivselt looduses olema ning kogu kogemusest lõbu tundma. <ref name=":0" />

Esimest tänapäevast seiklusparki on raske määratleda. 1875. aastal ehitati [[Prantsusmaa|Prantsusmaal]]l köieronimisrada, mille põhieesmärk oli pakkuda osalejatele füüsilist väljakutset. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal kasutati köieronimist näiteks takistusradadel Briti sõjaväelaste füüsilise vormi parandamiseks. 1960. aastatel sai köieronimistakistustest Ameerikas üks peamisi komponente välistel treeningutel. Taolisi võistlusmomenti ja eneseületamist pakkuvaid väljakutseid võib lugeda rekreatsiooniliste seiklusparkide eelkäijateks.

Viimastel aastatel on välja töötatud konkreetselt puhkealade jaoks mõeldud seikluspargid. Turg on kasvanud jõudsalt Euroopas ja Aasias.<ref name=":0">Rohnke, Wall, Tait, & Rogers, 2003, p. 4</ref>

Õhusõidurajad on ehitatud spetsiaalselt ühelt platvormilt teisele liikumiseks. Inimene on kinnitatud terastrossi külge ning [[Gravitatsioon|gravitatsioonigravitatsioon]]i jõul liigub ta kõrgel puude vahel järgmise platvormini. Sellist liikumisviisi on kasutatud ajalooliselt nii tsiviil- kui ka teaduslikel põhjustel. Tänapäeval on neil siiski peamiselt rekreatiivne eesmärk ning on see loonud uue huvitava tegevuse turismitööstusele.

* Sihtrühm: kõik / alates 115 &nbsp;cm / alates 140 &nbsp;cm

Seiklusparkide hulgas on väga populaarsed ja omanäolised looduslikud või looduslikku keskkonda kasutavad pargid. Mets ja puud pakuvad esteetilist elamust, kuid funktsioneerivad ka platvormide aluste ja tugipostidena. Atraktsiooniks ei ole ainult füüsiline väljakutse, vaid ka võimalus kogeda metsa, mägede, kaljude, jõgede jms loomulikku ilu. Metsaparkides pööratakse erilist tähelepanu seikluspargi elementide loodussõbralikule paigaldamisele. Enamikus parkides hoitakse platvorme puude küljes tugeva hõõrdumise mõjul. Kui kõik raja elemendid on paigaldatud, kaitsevad puid köite hõõrdumise eest puu- või kummitükid.

Olenevalt asukohast ja kasutusviisist on postidele ehitatud seikluspargid hea alternatiiv looduslikele. Nad pakuvad pargi kujundamise ja asukoha valiku osas täielikku vabadust, kuid samal ajal nõuavad suuremat investeeringut. Suur väljakutse on ilmastikuga arvestamine, sest kui metsas pakuvad külastajale füüsilist pingutust nõudva tegevuse ajal varju puud, siis lagedal seda võimalust ei ole. Postide ja puude abil ehitatud park metsa ääres võib olla kahe variandi hea kombinatsioon.

Siseparkide suur eelis on see, et neid saab kasutada aastaringselt, kuid sellele vastav puudus tuleb välja ilusate ilmade korral, kui rahvas on parema meelega väljas. Need pargid on sageli ehitatud metallkonstruktsiooni moodulitest.

* linnaparkides või linnalähedastes paikades (nt [[Lyon|Lyoni]]i kesklinnas asuv park, Tartu kesklinnas)

Suurtes seiklusparkides on tavaliselt mitme erineva raskusastmega rajad, mille elemente kombineerides saab moodustada kümneid trasse. Kui ühel rajal on 10–20 takistust, võib pargis kokku olla ligi 200 elementi. Tavaliselt on see vahemikus 40–200.

Suurem osa takistusi on sobilikud alates seitsmendast eluaastast, mõnikord ka alates kümnendast. Raskusastmed algavad madalal tasemel või vahel ka „rohelisel“"rohelisel" rajal ning ulatuvad keeruliste „mustade“"mustade" radadeni. Erilised rajad alates 4-aastastele lastele on perede seas väga populaarsed ja pakuvad ettevõtetele rohkem kliente (näitude kohaselt lausa 20–30% rohkem). Mõnikord on spetsiaalsed elemendid lisatud ka puuetega inimeste jaoks.

Seikluspargid on laste seas väga populaarsed. Pargis saavad nad tegutseda iseseisvalt, proovida, ebaõnnestuda ja proovida uuesti. Tänu pidevale turvasüsteemile saavad ületada oma hirmud ilma igasuguse riskita. Erinevad raskusastmed pakuvad võimalust end korduvalt proovile panna ning uusi elemente katsetada. See on ideaalne välitegevus individuaalsete, füüsiliste ja vaimsete väljakutsetega, et õppida läbi mängimise.

[[Fail:Participant in high wire forest adventure - geograph.org.uk - 815775.jpg|pisi|Liikumine ühelt takistuselt teisele Prantsuse meetodil.]]

Pargi struktureerimiseks on kaks peamist lähenemisviisi. Neist esimene on n-ö Prantsuse meetod, kus seiklemist alustatakse ühest punktist ja liigutakse mööda radasid lõpuni välja. Teine on n-ö Šveitsi meetod, kus on üks ühine alguspunkt (tavaliselt platvorm) ning seal on võimalik otsustada, millisele rajale minna. Viimase suur eelis on iseeneslik rahva jaotamine, mis võimaldab kõrghooajal suuremat läbilaskvust.

* Traditsiooniline lähenemisviis, mida sageli näeb Mandri-Euroopas. Päästeliin on umbes 1,4–1,6 &nbsp;m kõrgusel ja on karabiinide jaoks hästi kohandatud.

* Päästeliin ei ole kättesaadav, asub 2–2,3 &nbsp;m kõrgusel. See võimaldab pidevalt ühendatud turvasüsteemi ja on sagedasem Ühendkuningriigis. Selle eelisteks on

[[Fail:GrigriGreece.JPG|pisi|Karabiinidega turvasüsteem on üks enimkasutatavaid süsteeme.]]

Pidev karabiinidega ühendus vähendab oluliselt õnnetusohtu. Kahel karabiinil on omavaheline süsteem, mis ei võimalda nende samaaegset avamist.

Pidevad süsteemid kinnitusega rööpal pakuvad kõrgemat ohutustaset, kuid neil on piiratud kasutusvõimalus. Need on mõeldud peamiselt raskete struktuuridega postidele ja lühikeste elementide jaoks ning on üsna kallid. Neid esineb rohkem Ameerikas kui Euroopas.

Pideva kaablikinnitusega süsteemid ühendavad külastajad algusest lõpuni päästeliiniga, ilma et oleks võimalik see lukust lahti saada. See tagab kõrgeima ohutustaseme. Raja alguses ühendavad külastajad lihtsalt päästeliini kinnitusseadmesse ja saavad läbida kogu raja ning ka õhusõiduraja ilma lisameetmeteta turvalisuse osas. Viimane on ainuke tehnoloogia, mis võimaldab päästeliinil olla kättesaamatus alas ja omab mitmeid eeliseid (suurem läbilaskvus, muljetavaldavamad elemendid, mugavus, väiksem vigastuse oht).