Biogeograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
24. rida:
18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid selle bioloogilist mitmekesisust. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]].<ref name="cox" /> [[Carl von Linné]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Linné pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl von Linné esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (''Systema Naturae'', 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (''Critica botanica'', 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (''Classes plantarum'', 1738).<ref name="suur rootslane" />
 
[[Georges-Louis Leclerc de Buffon]] pani tähele liikide levimist klimaatiliste muutuste tulemusena. Ta oli esimene, kes nägi, et erinevad organismide grupid elavad erinevates [[regioon]]ides maailmas. Buffon leidis sarnasusi erinevate regioonide vahel, mis pani teda uskuma, et mingil hetkelajal olid [[kontinent|kontinendid]] omavahel ühenduses. Kuid vesi lahutas mandrid ning see põhjustas erinevusi liikides. Ta hüpoteesid olid kirjeldatud raamatusarjas "Histoire Naturelle, Générale et Particulière". Raamatus väitis ta, et erinevatel geograafilistel regioonidel on erinevad [[eluvorm]]id. Buffonil oli Linnést erinev liikide tekkimise teooria. Ta uskus, et toimus üks liikide loomise sündmus ning et erinevad maailma regioonid olid koduks erinevatele liikidele.<ref name="browne" /> Üheks biogeograafia reegliks sai [[Buffoni seadus]] (''Buffon’s Law''), mis ütleb, et sarnase kliima, kuid geograafiliselt isoleeritud alade loodus on erisugune.<ref name="pampa" />
 
18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''Physique générale'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil [[isoterm]]i kontseptsiooni, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades.<ref name="cox" />
36. rida:
Charles Darwini olulisemaks uurimiskohaks olid [[Galápagose saared]].<ref name="browne" /> Galápagose saartel nägi Darwin [[maavärvulased|vinte]], kes erinesid üksteisest vaid noka suuruse ja kuju poolest <ref name="Kuidas" />. Darwin tutvustas [[looduslik valik|loodusliku valiku]] teooriat, mis oli vastuolus varem aktsepteeritud ideega, et liigid on stabiilsed või muutumatud. Ta töötas välja mehhanisme, et kirjeldada evolutsiooni. Darwini mõjukad ideed sisaldasid teooriate arengut, mis käsitlesid [[olelusvõitlus]]t ja [[looduslik valik|looduslikku valikut]]. Tema teooriad võimaldasid tulevastel teadlastel edasi arendada ideid organismide geograafilise leviku kohta maailmas.<ref name="browne" />
 
[[Alfred Russel Wallace]] uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustööuurimistöö oli vajalik edasisele biogeograafia arenguleedasiseks arenguks. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]].<ref name="browne" />
 
[[Pilt:Snider-Pellegrini Wegener fossil map.svg|pisi|350px|Fossiilide jaotus Pangea hiidmandril Wegeneri järgi]]