Idarinne (Teine maailmasõda): erinevus redaktsioonide vahel

Juuli alguseks olid Saksa [[väegrupp Mitte|väegrupi Mitte]] väed piiril asunud [[Läänerinne (Nõukogude Liit)|Läänerinde]] väed purustanud, vallutanud piirikindlustused [[Brest (Valgevene)|Brest]]is ja [[Minsk]]i ([[28. juuni]]l) ning [[2. tankiarmee (Saksamaa)|2.]] ja [[3. tankiarmee (Saksamaa)|3. tankiarmee]] (22. juuni–9. juulini) [[Białystoki–Minski lahing]]ute tulemusel [[Białystok]]i ja [[Navahrudak|Novogorodoki]] piirkonnas Minskist läänes Nõukogude armeed [[Minski kott|ümber piiranud]] ning ületanud [[Daugava]] ja [[Dnepr]]i jõe, mis olid Nõukogude Liidu teiseks strateegiliseks kaitseliiniks. Pärast jõgede ületamist murdsid väegrupp Mitte soomusväed Smolenski lähistele Moskva suunal.

1942. aasta suvel Saksa vägede sõjategevuse peaülesandeks oli jõuda Idarinde lõunalõigul välja [[Volga]]ni ning vallutada [[Kaukaasia]]. Saksa vägede pealetungioperatsioon Fall Blauga võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas, [[28. juuni]]l alustas [[väegrupp Süd]] oma suurimat strateegilist pealetungi Stalingradile ja [[Kaukaasia]]le ning koondas sinna 2 [[Armeegrupp|väegrupp]]i (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama [[Don]]i ja [[Kuban]]i ala ning [[Kaukaasia]].

Sakslaste ründeplaan, koodnimega ''Unternehmen Zitadell'' (operatsioon Tsitadell), nägi ette samaaegset lööki Kurski eendi mõlemale tiivale. [[OKW|Saksa ülemjuhatuse]] arvates pidi rünnak ära lõikama ja ümber piirama Kurskist läänes järgmiseks pealetungioperatsiooniks valmistuvad Punaarmee üksused. Ründeteravikud pidid kohtuma Kurski linnast idas. [[Väegrupp Süd|Väegrupi Süd]] XLVIII ja III tanki- ning II SS soomuskorpuse edukast rünnakust Punaarmee [[Orjol]]ist lõuna pool, [[Voroneži rinne|Voroneži rinde]] paremal tiival arenesid [[5. juuli]]l Punaarmee tugeva vasturünnaku tõttu rasked võitlused, mis laienesid ruumini lõuna pool [[Kursk]]it. [[Keskrinne|Keskrinde]] [[Belgorod]]i lõigus nurjusid ka [[6. juuli]]l XLI, XLVI ja XLVII tankikorpuste rünnakud, mida Punaarmee tõrjus tugevaimate, varem kohale toimetatud vägedega. Saksa väed, tõhusalt toetatuna lennuväe poolt kavatsesid [[Olhovatka]] suunalt murda läbi [[Keskrinne|Keskrinde]] positsioonide [[Kursk]]i linnani kõige otsesemat teed pidi.

Belgorodi ruumis ja Orjolist lõuna pool tekkisid [[7. juuli]]l rasked tankilahingud, võitlustes metsas ja külades murti läbi Nõukogude sügavasti lülistatud positsioonisüsteemist. [[7. juuli]]st saadik arenes läbimurtud Punaarmee positsioonisüsteemi tagalas võimas tankilahing, milles Punaarmee väed tegid suurimaid pingutusi, et Saksa pidevalt edasitungivaid tankikiile tõkestada.

[[13. juuli]]l varisesid Nõukogude vasturünnakud Belgorodi ruumis raskete kaotustega kokku. Ruumis [[Orjol]]ist ida ja põhja pool ründas Punaarmee 13. juulil jälle tugevdatud jõududega. Võitlused kestsid [[14. juuli]]ni Punaarmee katsed Saksa positsioonidest läbi murda nurjusid.

1943. aasta augustist oktoobrini viisid Punaarmee [[Läänerinne (Idarinne)|Läänerinde]] ja [[Kalinini rinne|Kalinini rinde]] väed [[väegrupp Mitte|väegrupi Mitte]] vastu [[Smolensk]]i piirkonnas läbi pealetungioperatsioone, mille käigus vabastati Smolensk ja jõuti välja Valgevene piirideni. [[1. august]]il vabastati [[Orjol]], 24. septembril [[Smolensk]] ja [[Roslavl]] ning 26. novembril [[Gomel]]. Kalinini rinde parema tiiva 3. ja 4. löögiarmee vägedega teostati 6. – 10. oktoobrini [[Neveli pealetungioperatsioon]] [[Väegrupp Nord]] [[3. tankiarmee (Saksamaa)|3. tankiarmee]] ja [[16. armee (Wehrmacht)|16. armee]] positsioonidele ja vabastati 7. oktoobril [[Nevel]]. Nevel oli strateegiline transpordisõlm, [[Dno]]–[[Vitebsk]]i raudteel, Väegrupp Nord ja Väegrupp Mitte vägede vahel. Väegrupi Mitte väed taganesid [[Valgevene]]sse. Lahingutega seoti ka suur osa Saksa vägesid, mis takistas tõrjumast Punaarmee poolt [[Dnepr]]i forsseerimist.

[[Donbassi pealetungioperatsioon]]is 13. augustist 22. septembrini 1943 sundisid [[Edelarinne|Edelarinde]] ja [[Lõunarinne (Teine maailmasõda)|Lõunarinde]] väed taganema [[väegrupp Süd]] [[1. tankiarmee (Saksamaa)|1. tankiarmee]] ja [[6. armee (Saksamaa)|6. armee]] [[Donbass]]i tööstusrajoonist ning sellega kaasnes ka Saksa vägede [[17. armee (Saksamaa)|17. armee]] evakueerumine [[Kubanimaa]]lt. Septembrikuus 1944, taandusid Saksa väed kaitsepositsioonidele [[Dnepr]]i läänekaldale.

1. Ukraina rinde väed alustasid pealetungi [[väegrupp Süd]]i positsioonidele [[Lyutizh]]i sillapealt 3. novembril ning sisenesid Kiievisse 6. novembril 1944. 9. oktoobril taandusid [[Väegrupp A]] üksused [[Tamani poolsaar]]elt ning 31. oktoobriks oli 17. armee suletud piiramisrõngasse [[Krimmi poolsaar]]el.

[[Ukraina]]s jätkusid Punaarmee ründeoperatsioonid peaaegu katkematult. 4. märtsil ründas 1. Ukraina rinne [[Georgi Žukov]]i juhtimisel [[Tšernivitsi]] ja [[Dubno]] rajoonist edelasse [[Rumeenia]] piiri poole, [[Proskurov-Tšernivitsi pealetungioperatsioon]]is (4. märtsist – 17. aprillini 1944). Kaks Žukovi tankiarmeed (3. kaardiväe ja 4.) murdsid läbi väegrupi Süd [[4. tankiarmee (Saksamaa)|4. tankiarmee]] kaitsest ja lähenesid 7. märtsil [[Hmelnõtskõi|Proskurovile]], kus väegrupi tankireservid (III ja XLVIII soomuskorpus) panid Punaarmee edasitungi seisma. Peagi liitus rünnakutega Punaarmee 1. tankiarmee ning 21. märtsil murdsid Punaarmee 1. ja 4. tankiarmee sakslaste tagalasse. 27. märtsil jõudsid mõlemad armeed [[Dnestr]]ini ning ületasid selle piirates [[Kamenets-Podolski]] juures sisse, [[Kamenets-Podolski kott]]i [[1. tankiarmee (Saksamaa)|Saksa 1. tankiarmee]]. [[15. märts]]il olid punaväelased [[Ternopil|Tirnopol]]i ja [[Brodõ]] linnade all Lõuna-Poolas. [[17. aprill]]iks jõudis Punaarmee 1. tankiarmee [[Karpaadid|Karpaatideni]] lõigates [[väegrupp Nordukraine|väegrupi Nordukraine]] (kuni 4. aprillini väegrupp Süd) ära lõunas Rumeenia piiril tegutsevast [[väegrupp Südukraine|väegrupist Südukraine]]. Kuid vaatamata kõigele suutis ümberpiiratud Saksa 1. tankiarmee ägedate lahingute ja keerukate manöövritega murda välja piiramisrõngast ning taganeda Lõuna-Poolasse.

[[14. september|14. septembril]] algas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väike-Väiksel Emajõel, sihiga tungida üle [[Valga]] [[Riia laht|Riia laheni]] ning lõigata Eestis asuvad Saksa üksused väegrupi põhijõududest ära. Kuigi sakslased osutasid ründajatele visa vastupanu ning aeglustasid nende edasitungi, suutsid Riia peale tungivad punaväe üksused Saksa kaitsest läbi murda. Saksa vägesid ees ootav katastroof muutus järjest ilmsemaks, ning [[16. september|16. septembril]] andis Hitler lõpuks loa väed Eestist välja tõmmata.