Inglise pargistiili iseloomustab looduslikkus (puud ja põõsad on saanud vabalt kasvada).
Inglise pargistiili loojaks on [[William Kent]]. Inglise maastikupargi ideed levisid ka Mandri-Euroopa moodsatesse aedadesse ja parkidesse. Eriti ulatuslikult rakendati ja kohandati "inglise ideed" [[Saksamaa|Saksamaal]]l. Saksa kultuuriruumist said omakorda mõjutust Eesti mõisnikud ning siin tegutsevad kunstnikud, kellest paljud õppisid saksa [[Klassitsism|klassitsismiklassitsism]]i keskustes [[Leipzig|Leipzigis]]is ja [[Dresden|Dresdenis]]is just ajal, mil rohealad neis linnades kujundati ümber inglise parkideks<ref name=":0">Liis Pählapuu, Aedade järelelu, EKM, 2013</ref>. Enamik tänini säilinud Eesti ajaloolistest parkidest pärineb just inglise pargi valitsusajast. Mitmete mõisate asukohavalikul sai määravaks just võimsate vaadete olemasolu<ref name=":0" />. Pargid paigutati romantilisse maastikku, näiteks mererannale, jõgede ja järvede äärde, küngastele. Hea näide on [[Keila-Joa mõis]], mis on seatud mere ja jõe lähedusse ning pakub vaateid peahoone ees pahisevale kosele. [[Viljandi]] lähedale [[Heimtali mõis|Heimtalisse]] rajati võimas park, mis pakkus kauneid vaateid [[Raudna jõgi|Raudna ürgorule]]. Põlismetsa harvendades kujundati kauneid puuderühmi ja salusid, vaateid kõrgetele jämedate tüvedega puudele, metsa ja muruga kaetud küngastele, allikatega orgudele, metsalillede, põõsaste ja lehmakarjadega rohumaadele<ref>Ants Hein, Aed ja aeg. Piirjooni eesti aiakunsti vanemast ajaloost, Tallinn, 2007</ref>.
