Röntgenikiirgus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Röntgenikiirgus''' on [[elektromagnetkiirgus]] [[laine]]pikkuste vahemikus 0,01–10 [[nanomeeter|nm]]. Seega on röntgenikiirgus väiksema lainepikkuse ja suurema [[energia]]ga kui [[nähtav valgus]] ja [[ultraviolettkiirgus]] ning suurema lainepikkuse ja väiksema energiaga kui [[gammakiirgus]]. Kuna röntgenikiirguse energia on suurem ja lainepikkus väiksem kui nähtaval valgusel, siis läheb see erinevatest ainetest paremini läbi kui valgus, võimaldades näha seda, mida valguse abil näha ei saa. Seetõttu on röntgenikiirgus kõige tuntum kasutuse tõttu [[meditsiin]]is, kus sellega tehakse [[
Röntgenikiirgus liigitatakse pidurdus- ehk pärsskiirguseks ja karakteristlikuks kiirguseks.
'''Pärsskiirgus''' tekib suure energiaga [[elektron]]ide pidurdumisel metallis, näiteks [[röntgenitoru]] [[anood]]is, kui elektron annab osa oma kineetilisest energiast ära röntgenikiirgust kandvatele [[footon]]itele. Pärsskiirguse [[spekter]] on pidev.
9. rida:
== Avastamine ==
Röntgenikiirgus avastati katsetes [[Crookesi toru]]ga, mille konstrueeris umbes 1870 inglise füüsik [[William Crookes]]. See on klaastoru, kus [[katoodi]] ja [[anood]]i vahele rakendatakse kõrge pinge, et siis jälgida [[gaaslahendus]]t. Tugevas väljas kiirendatakse elektrone suure energiani ja kui need tabavad anoodi või seadme korpust, tekkib kõrvalmõjuna röntgenikiirgus.
Röntgenikiirgusega kaasnevaid efekte märkasid juba tookordsed teadlased. Näiteks märkasid mitmed teadlased sõltumatult, et läheduses olnud fotoplaatidele tekkisid varjud. [[Johann Hittorf]]i ja [[William Crookes]]i konstrueeritud [[elektronkiiretoru]]des, mida ka [[Wilhelm Conrad Röntgen]] oma katsetes kasutas, tekib röntgenikiirgus, mida tõestati Crookesi ning alates [[1892]]. aastast [[Heinrich Hertz]]i ja tema õpilase [[Philipp Lenard]]i katsetes fotoplaatide mustumisega, ilmselt aga teadvustamata avastuse tähtsust. Ka [[Nikola Tesla]] katsetas alates [[1887]]. aastast elektronkiiretorudega ja tekitas seejuures röntgenikiirgust, kuid ei avaldanud oma tulemusi. Väidetakse ka, et röntgenikiired avastas juba [[1881]]. aastal ukraina päritolu Austria teadlane [[Johann Puluj]].
29. rida:
Meditsiinis on tähtsam mõõta kiirguse mõju kui kiirgusega kantavat energiat. Mõõdetakse kahte suurust
* [[Ekvivalentdoos]] ''= neeldunud doos
* [[Efektiivdoos]] iseloomustab kiirguse mõju konkreetsele koetüübile. Mõõdetakse samuti siiverites. Saadakse ekvivalentdoosi korrutamisel koe tüüpi iseloomustava faktoriga.
41. rida:
===Geigeri loendur===
[[
[[Geigeri-Mülleri loendur]] töötab välise fotoefekti põhimõttel.<ref name="S1YYE" /> Kinnises anumas on gaas, silindriline [[katood]] ja juhe [[anood]]iks. Anoodi ja katoodi vahele rakendatakse suur pinge ning kui röntgeni footon siseneb anumasse ja [[ionisatsioon|ioniseerib]] gaasi, tekib [[ioon]] ja elektron, mida väli kiirendab anoodi suunas. Kiirenev elektron põrkub teel veel teiste gaasimolekulidega ka neid ioniseerides. Nii tekib hetkeks vool ja neid vooluimpulsse Geiger-Mülleri loendur loendab. Kui anuma sisendava ette panna [[difraktsioonivõre]], on võimalik loendurisse jõudvaid footoneid eraldada energia järgi.
47. rida:
Röntgenikiirgusel on suur tähtsus meditsiinis, kus erinevate kudede erineva neelamisteguri tõttu on võimalike näha siseelundeid. Veel kasutatakse röntgenikiirgust ravis vähi vastu, proovides tugeva kiirgusega lõhkuda vähirakkude struktuuri.<ref name="BRq2O" />
Röntgenikiirguse detekteerimisel on ka suur tähtsus [[radioaktiivsus|radioaktiivsete ainete]] uurimisel ja [[astronoomia]]s. [[Difraktsioonivõre]] tööpõhimõtte abil saab röntgenikiirgusega uurida kristallide siseehitust ([[röntgenstruktuuranalüüs]]). Samuti kasutas röntgenikiirgust edukalt eelmise sajandi alguses [[Henry Moseley|H.Moseley]] uurides erinevate [[keemiline element|keemiliste elementide]] [[aatom]]ite ehitust. Ta leidis keemiliste elementide aatomeid röntgenikiirtega pommitades kindla seaduspärasuse, Moseley seaduse - vastava keemilise elemendi poolt kiiratav karakteerne (just sellele keemilisele elemendile omane) röntgenikiirgus on kindlas seoses elementide järjekorranumbriga [[Z]] ehk oleneb üksnes [[aatomituum]]as olevast laengust. Ta leidis, et Z ongi tuuma laengu arv, millest sõltuvad sisekihi elektronide kiirguse lainepikkused. Selle abil parandas ja selgitas ta [[keemiliste elementide perioodilisussüsteem]]i, kinnitas füüsika poolepealt [[keemia]] seisukohti, seletades faktiliselt, katsetega tolleaegsete tippfüüsikute [[Niels Bohr|N.Bohri]], [[Ernest Rutherford|E. Rutherfordi]] ja [[Antonius van den Broek]]i ettekujutusi, mudeleid ja [[hüpotees]]e aatomi ehituse kohta.
Röntgenikiirgust kasutatakse veel järgmistes valdkondades:
61. rida:
* kaudseks mõjuks nimetatakse kiirete elektronide mõju molekulidele. Tekib [[vee radiolüüs]] ja vabad [[radikaal]]id kahjustavad valgumolekule.
Suure doosi tagajärjeks on [[kiiritushaigus]] ja surm<ref name="BwX6S" />. Väikse doosi mõju on esmapilgul väga raske märgata. Kahjustus võib olla ühes rakus ja toime võib hilineda.
Juba 1910. aastal teati, et röntgenikiirgus võib põhjustada [[vähk (haigus)|vähki]] haigestumist.<ref name="ha0xn" />
Et kaitsta inimesi või seadmeid röntgenikiirte eest, kasutatakse tihti [[tina
== Vaata ka ==
78. rida:
<ref name="BRq2O">{{cite book | year=2006 | title=Kiirgus, inimesed ja keskkond | language=Eesti |others=tõlkija Ruth Hint, toimetajad Kristel Kõiv, Merle Lust, Tõnu Viik | url=http://www.kiirguskeskus.ee/image/kiirguskeskond.pdf | accessdate=2012-01-05}}</ref>
<ref name="BwX6S">[http://www.inimene.ee/?disease=k&sisu=disease&did=720&idr=i-n-2xe5p1AHEmvo38NHj2x22f8 Kiiritushaigus] inimene.ee</ref>
<ref name="ha0xn">ANN DALLY, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1043871/pdf/medhist00028-0078.pdf Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death], Medical History, 1997, 41: 70–85, lk 78, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014)
}}
| |||