Vikipeedia

Radioaktiivsus: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
P pisitoimetamine
1. rida:
'''Radioaktiivsus''' ehk '''tuumalagunemine''' on ebastabiilse (suure massiga) [[Aatomituum|aatomituumaaatomituum]]a iseeneslik lagunemine. Aatomituuma püsivus sõltub [[Prooton|prootoniteprooton]]ite ja [[Neutron|neutroniteneutron]]ite omavahelisest suhtest, kusjuures väikestes stabiilsetes aatomites on neid võrdselt ning suurtes on neutroneid natukene rohkem.<ref name=":0" /> Aatomituuma püsivust hinnatakse ka tuuma [[seoseenergia]] suurusega. Lagunemisega kaasneb [[radioaktiivne kiirgus]]. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutronite) lagunemist.
 
Tuuma lagunemine võib toimuda kas [[Alfalagunemine|alfa-]] või [[Beetalagunemine|beetalagunemise]] teel. Esimesel juhul kiirgab tuum [[Alfaosake|alfaosakesealfaosake]]se ([[Heelium|heeliumiheelium]]i aatomi tuuma) ja teisel juhul [[Elektron|elektronielektron]]i. Kui suur aatomituum laguneb suuremateks (enam-vähem võrdseteks) tükkideks, siis nimetatakse seda ka [[Tuumalõhustumine|tuumalõhustumiseks]]. Tuumalõhustumine on radioaktiivne lagunemine, kui see toimub [[Spontaanne lõhustumine|spontaanselt]]. Muul juhul on tegemist [[Tuumareaktsioon|tuumareaktsioonigatuumareaktsioon]]iga.
 
Tuuma lagunemise tulemusena võib tuum jääda [[Ergastatudergastatud olek|ergastatud olekusse]]usse, millest väljumiseks kiirgab tuum [[Gammakvant|gammakvandi]]. Seega kaasneb tuumalagunemisele lisaks [[Alfakiirgus|alfa-]] ja [[Beetakiirgus|beetakiirguselebeetakiirgus]]ele ka [[gammakiirgus]].
 
== Radioaktiivusega seotud ühikud ==
Radioaktiivsuse suurust on võimalik kirjeldada erinevate füüsikaliste suurustega. Radioaktiivse lagunemise kiirust näitab [[poolestusaeg]]. Selle aja jooksul on pool esialgsest radioaktiivsest ainest lagunenud. Ajaühikus 1 sekund toimunud lagunemiste arvu näitab ühik [[bekrell]] (Bq), mis on ühtlasi ka radioaktiivsuse ühik [[SI]]-süsteemis alates aastast 1975.<ref name="veP4s" /> Varasem ühik radioaktiivsele lagunemisele oli kürii (1 Ci=3,700x10<sup>10</sup> Bq) ning oli määratud 1 grammi raadium-226 lagunemise aktiivsusega.<ref name=":0" />
 
Radioaktiivsust saab iseloomustada ka neeldunud energia kaudu. Neeldunud kiirguse energiat näitavad ühikud [[grei]] (Gy) ja [[siivert]] (Sv). Mõlemad ühikud näitavad, kui palju [[Ioniseeriv kiirgus|ioniseerivat kiirgust]] neeldub 1 &nbsp;kg aine kohta, kuid need ei ole siiski samad. Siivert näitab [[Ekvivalentdoos|ekvivalentdoosiekvivalentdoos]]i ning võib mõningatel juhtudel osutuda samaks neeldumisdoosi greiga, nt beeta-, gamma- ja röntgenikiirguse korral. Alfakiirguse korral on ekvivalentdoos 20 korda suurem neeldumisdoosist ning neutronitel 5–20 korda suurem sõltuvalt nende energiast.<ref name=":0" />
 
== Radioaktiivsuse uurimise ajaloost ==
Radioaktiivsuse avastas [[1896]]. aastal [[Prantsusmaa|prantsuse]] füüsik [[Henri Becquerel]]. Ta märkas, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb [[Uraan|uraanisooladegauraan]]isooladega. Katseteseeria abil tegi ta kindlaks, et [[Uraan|uraaniühendeisturaan]]iühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega [[kiirgus]], mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus- või [[Röntgenikiirgus|röntgenikiirtega]]. Et [[Uraan|uraaniuraan]]i kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes [[Uraan|uraaniuraan]]i kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks – radioaktiivsuseks ([[Ladina keel|lad.]] ''radio + activus'' – kiirgustoime. Esimene sõnaosa ''radio'' tuleb sõnast ''radius'' - kiir).
 
Aastal [[1897]] märkasid [[Marie Curie|Marie]] ja [[Pierre Curie]], et uraaniühendite aktiivsus säilib ka pärast [[Metall|metallilisemetall]]ilise uraani eraldamist. [[Keemia|Keemikutena]] hakkasid nad otsima kiirgusallikat, viies [[Maak|maagijäätmetega]] läbi [[Keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioone]] ja mõõtes saaduste aktiivsust. Sel meetodil õnnestus neil 1898. aasta maagijäätmeist eraldada kaks senitundmatut metalli – [[Poloonium|polooniumipoloonium]]i ja [[Raadium|raadiumiraadium]]i – mille aktiivsus ületas uraani oma tuhandeid kordi. Neist aktiivsema – [[Poloonium|polooniumipoloonium]]i – omapäraks on aktiivsuse kiire vähenemine, mida hakati seostama [[Poloonium|polooniumipoloonium]]i [[Aatomituum|aatomituumadeaatomituum]]ade muundumisega mittekiirgavaks aineks – [[Plii|pliiksplii]]ks.
 
== Radioaktiivsed elemendid ==
25. rida:
Radioaktiivse kiirguse kogudoos, mis inimene aastas saab, on keskmiselt 2,8 mSv ning sellest 85% on looduslikest allikatest. Looduslikust radioaktiivsest kiirgusest suurimat osa omavad [[radoon]] (~1,2 mSv/a) ning taustkiirgus, mille vähendamiseks eriti võimalusi pole. See taustkiirgus ehk foon annab aastas umbes doosi 1 mSv ning sisaldab kosmilist kiirgust, gammakiirgust ja inimese enda radioaktiivsete nukliidide kiirgust.<ref name=":0" />
 
Tehislikest kiirgusallikast põhilise osa annab meditsiinis kasutatav kiirgus, mis moodustab 14% kogudoosist. Valdavalt kasutatakse [[Röntgenikiirgus|röntgenikiirguströntgenikiirgus]]t, kuid ka gammakiirgust ja elektrone ehk beetakiirgust. Tehiskiirguse allikateks on veel [[tuumakatastroof]]id, tarbekaubad (nt helendavad numbrilauad kelladel, suitsuandurid), radioaktiivsed heitmed [[tuumakatsetus]]test, [[tuumaenergeetika]]st, militaarehitistest, tööstusest, meditsiiniasutustest, teadusasutustest.<ref name=":0" />
 
Osa kiirgusest saadakse tänu elukutsele ning üldjuhul on tegemist loodusliku kiirgusega. Kutsekiiritus esineb eelkõige lennunduses, kaevandustes ja ehitustel. Lennunduses on tavapärasest suurem [[kosmiline kiirgus]], kuna kõrgemas atmosfäärikihis on kosmilise kiirguse intensiivsus suurem ning seega ka kiiritusdoos suurem. Kaevandustes on sageli suurem radoonisisaldus õhus ning väike osa inimestest puutub kokku ka maakidega, millel on keskmisest suurem radioaktiivsus.<ref name=":0" />
41. rida:
 
== Radioaktiivsuse mõõtmine Eestis ==
Oma [[Kiirguskeskus|Kiirguskeskuse]]e sai Eesti 1. jaanuaril 1996. Selle mõtte käis välja juba 1994. aastal [[Andres Tarand]]i juhitav Eesti Vabariigi Valitsus, kui oma korralduses anti [[Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut|Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudile]] (EMHI-le) ülesanne luua Kiirguskeskus. Keskus moodustati EMHI Radioloogialaboratooriumist ning esimesteks ülesanneteks oli looduskiirguse seire teostamine Eesti riigi territooriumil, radioaktiivsete allikate käitlemise kontrollimine, suhtlemine [[Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur|Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga]] (IAEA), kiirgusalase informatsiooni levitamine jne. Hiljem lisandus veel mitteioniseeriva kiirguse (nähtav valgus, raadiosageduslik kiirgus jne) osakond.<ref name="pLRt2" />
 
Kiirguskeskus tegutses 2009. aasta veebruarini, mil see sai osaks [[Keskkonnaamet|Keskkonnaametist]]ist. Praegu jälgitakse õhus leiduvate osakeste radioaktiivsust ja üldist gammakiirguse taset, pinna-, mere- ja joogivee radioaktiivsust, Eestimaise toorpiima ja teiste toiduainete radioaktiivsust ning kiirgusohtlike piirkondade kiirgustaset. Proovides huvitavad Keskkonnaametit järgmised radio[[Nukliid|nukliididnukliid]]id: [[triitium]] ehk üliraske vesinik, berüllium-7, [[kaalium]]-40, [[strontsium]]-90, [[tseesium]]-137, [[raadium]]-226 ja raadium-228.<ref name=":1" />
 
== Radioaktiivsus Eestis ==
Eestis jääb loodusliku radioaktiivsuse doos aastas vahemikku 2–4 mSv ning sellest 60–70% moodustab [[radoon]].<ref name="8al23" /> Valdav osa radoonist pärit pinnasest ja ehitusmaterjalidest, kus see tekib uraani isotoopide lagunemise tulemusena. Ehitusmaterjalides eraldumine sõltub eelkõige materjali poorsusest ja lõhelisusest (pragudega ja poorsetes materjalides eraldub radoon paremini). Eestis kõige uraanirikkamad kohad on klindivööndis. Tavaliselt on uraanisisaldus vahemikus 0,9–5,1 &nbsp;mg/kg, kuid [[Diktüoneemaargilliit|diktüoneemakildas]] 400–800 &nbsp;mg/kg. Tavalisest suurem uraanisisaldus on ka Lõuna-Eestis [[Devoni liivakivi]] tumeda savi ja [[Aleuriit|aleuriidi]] vahekihtides ning [[Tsirkoon|tsirkoonitsirkoon]]i sisaldavates kihtides (<30 &nbsp;mg/kg).<ref name=":2" />
 
Tekkivatest radooni isotoopitest on kõige pikema poolestusajaga (3,82 päeva) radoon-222 ning seetõttu omab see ka suuremat tähtsust (ülejäänud 2-l isotoobil poolestusaeg alla minuti). Radoon on õhust raskem gaas ning koguneb seetõttu pinnaselähedasse kihti. Radoon kiirgab nii alfa-, beeta- ja gammakiirgust (selle edasisel radioaktiivsel lagunemisel tekib stabiilne [[plii]] isotoop Pb-206). Seetõttu on Eestis kehtestatud piirmäär 200 Bq/m<sup>3</sup>, et piirata selle kahjulikku mõju. Välisõhu radoonisisaldus on vahemikus 3–20 Bq/m<sup>3</sup>, ühekorruseliste elamute siseõhus keskmiselt 92 Bq/m<sup>3</sup>, kuid äärmuslikematel juhtudel 12 000 Bq/m<sup>3</sup>. Naaberriikides Soomes ja Rootsis on keskmine radoonisisaldus väiksem, vastavalt 84 ja 78 Bq/m<sup>3</sup>.<ref name=":2" /> Radoonisisaldust siseruumides on võimalik vähendada õhku ventileerides. Seevastu lõhed hoone seintes, vundamendis ja põrandas aitavad radoonil hoonetesse sisse tungida ning seega tõsta siseõhu radoonisisaldust.<ref name=":0" />
62. rida:
{{viited|allikad=
<ref name=":0">Eesti Kiirguskeskus, IAEA, ''Kiirgus, inimesed ja keskkond: ülevaade ioniseerivast kiirgusest, selle mõjudest, kasutamisest ja ohutu kasutamise meetmetest'' (Mixi Kirjastus OÜ, Tallinn 2006)</ref>
<ref name=":1">Keskkonnaamet, Kiirgus, Kiirgusseire, http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/kiirgus-3/kiirgusseire/ (30.10.2016)</ref>▼
<ref name=":2">V. Petersell, V. Mõttus, K. Täht, "Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases," Eesti Loodus nr 2005/5, http://www.eestiloodus.ee/artikkel1116_1091.html (29.10.2016)</ref>▼
<ref name="veP4s">Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Büroo (BIPM) 15. Vihtide ja Mõõtude Peakonverentsi (CGPM) resolutsioon 8 http://www.bipm.org/en/CGPM/db/15/8/ (04.11.2016)</ref>
<ref name="VCWY4">National Cancer Institute (USA) [https://www.cancer.gov/about-cancer/causes-prevention/risk/age Age] (04.11.2016)</ref>
<ref name="pLRt2">J. Kalam, ''Eesti Kiirguskeskus'' (Printall, Tallinn 1998)</ref>
▲<ref name=":1">Keskkonnaamet, Kiirgus, Kiirgusseire, http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/kiirgus-3/kiirgusseire/ (30.10.2016)</ref>
<ref name="8al23">Keskkonnaamet, Kiirgus, Looduskiirgus, http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/kiirgus-3/looduskiirgus/ (04.11.2016)</ref>
▲<ref name=":2">V. Petersell, V. Mõttus, K. Täht, "Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases," Eesti Loodus nr 2005/5, http://www.eestiloodus.ee/artikkel1116_1091.html (29.10.2016)</ref>
}}
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Radioaktiivsus"