Erinevus lehekülje "Aatomorbitaal" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 10 baiti ,  1 aasta eest
P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
 
[[Pilt:Electron orbitals.svg|pisi|450px|[[Elektron]]i aatom- ja [[molekulaarorbitaal]]id. Orbitaalide kaart ('''vasakul''') on reastatud energia suurenemise järgi (vaata [[Madelungi reegel]]). ''Märkus: Aatomorbitaalid on kolme [[muutuja]] [[Funktsioon (matemaatika)|funktsioonid]] (kaks nurka ja kaugus [[aatomituum|tuumast]] (r)). Need pildid kujutavad enam-vähem tõepäraselt orbitaali kaldenurka, kuid ei näita siiski täpset orbitaali kuju tervikuna.'']]
'''Aatomorbitaal''' on ühe [[elektron]]i [[lainefunktsioon]]. Selle funktsiooni abil saab leida [[tõenäosus]]e, mis iseloomustab elektroni paiknemist [[aatom]]is. Täpsemalt öeldes on aatomorbitaalid üksikute elektronide võimalikud, diskreetsed [[kvantolek]]ud aatomi [[elektronkate|elektronkattes]], mis on määratud elektroni lainefunktsiooniga. Erinevatel orbitaalidel on erinev astmeliselt muutuv [[energia]]. [[Aatomituum]]ale lähemal on orbitaali energia kõige madalam, eemaldudes tuumast energia suureneb kvantide võrra.
 
Orbitaaliks nimetatakse sellist ala (ruumiosa) aatomis, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur. Orbitaal näitab elektroni liikumisel tekkiva [[elektronpilv|elektronpilve]]e kuju. See kuju on lihtsustatud mudel ja selguse huvides tavaliselt näidatud lainefunktsiooni piirpinnana, ruumiosana, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur - 90..95%. Tegelikult võib elektron asuda suuremas ruumiosas aga selle tõenäosus on väike. Elektron liigub põhiliselt vaid orbitaali määratud alas, kui pidada orbitaali all silmas vaid piirpinnaga määratud tinglikku osa. Väljapoole seda "orbitaali" üldistust satub ta üsna harva. Definitsiooni järgi asub elektron tuuma mõjuväljas olles alati aatomiorbitaalil (Orbitaal on tegelikult pilve moodi ähmase äärealaga ruumiline kujund, mille kujutamine oleks oma ebamäärasuse tõttu väga ebaselge). Elektron ei saa aga asuda piirkonnas, kus lainefunktsiooni väärtus on null. Näiteks p-orbitaalide puhul võib vaadelda tasapinda, mis eristab orbitaali kahte poolt. Seda tasapinda nimetatakse [[nodaalpind|nodaalpinnaks]] ehk [[sõlmpind|sõlmpinnaks]]. Seda pinda aatomi tuuma kohal läbides muutub p-orbitaali lainefuntsiooni märk vastupidiseks. <ref>Orgaaniline keemia : õpik kõrgkoolidele / Francis A. Carey, Robert M. Giuliano ; [tõlge eesti keelde Kristin Lippur ... jt. ; toimetaja Tõnis Kanger ; kaanekujundaja Tiia Eikholm ; kaanefoto: Heiti Paves], Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2014 1296 lk. http://www.ester.ee/record=b3084143*est (vaata lk 4 ja 5)</ref>
Joonistel kujutatakse erineva märgiga lainefuntsiooni osad, mis eristuvad teineteisest sõlmpinnaga erinevate vävide või tumedusega.
 
[[Bohri mudeli]] järgi jaotati aatomi [[elektronkate]] kihtideks. Tänapäevane aatomimudel annab elektronkatte ehitusest täpsema pildi. Selle järgi jaotatakse elektronkihid omakorda alakihtideks. Esimene (kõige sisemine) elektronkiht koosneb vaid ühest alakihist. Igal järgmisel elektronkihil on üks alakiht rohkem kui eelmisel. Alakihtide arv igas elektronkihis võrdub selle kihi järjekorranumbriga n. Iga alakihi tähises märgitakse kõigepealt elektronkihi number ja seejärel alakihi tüüp (mida märgitakse vastava tähega).
 
Üks orbitaal mahutab [[Pauli keeluprintsiip|Pauli keeluprintsiibi]] tõttu kuni 2 elektroni. Kaks elektroni, mis asuvad samal orbitaalil, moodustavad elektronipaari. Elektronidel on lisaks negatiivsele laengule ka magnetilised omadused. Selleks, et elektronid saaksid moodustada elektronipaari, peavad nende magnetväljad olema vastassuunalised. Teisisõnu ühe paari moodustavad elektronid on erineva [[spinn|spinniga]]iga. Vastassuunaline magnetväli vähendab elektronide omavahelist tõukumist ühesuguse (negatiivse) laengu tõttu.
 
s-alakiht on iga elektronkihi esimene alakiht. See on kõige madalama energiaga alakiht vastavas [[elektronkiht|elektronkihis]]. s-alakihis asub vaid üks kerakujuline s-orbitaal.
 
==Viited==
{{viited}}
 
[[Kategooria:Aatomifüüsika]]
75 879

muudatust