Erinevus lehekülje "Nikolai Rumjantsev" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
===Tegevus diplomaadina===
 
1781 nimetati krahv Rumjantsev [[erakorraline saadik ja täievoliline minister|erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks]] [[Saksa-Rooma riik|Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigis]]. Ta jäi sellele ametikohale ligi 15 aastaks, resideerudesresideerides peamiselt keisririigi pealinnas [[Frankfurt|Frankfurdis]]. Tema diplomaatilist karjääri ei peeta üldiselt eriti edukaks; esile saab tõsta vaid kaht märkimisväärset fakti. Esiteks oli Rumjantsev [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal keisrinna Katariina II ja [[Bourbonid]]e vahemeheks. [[1792]]. aasta suvel tema poolt algatatud läbirääkimised sõlmimaks abielud [[Badeni markkrahvkond|Baden]]i printsesside ja Katariina II pojapoegade vahel venisid pikale. Printsessid jõudsid Venemaale alles [[1798]], kolm aastat pärast Rumjantsevi tagasikutsumist diplomaatiliselt töölt.
 
Kui [[1796]] tuli võimule Katariina poeg [[Paul I]], sattus Nikolai Rumjantsev analoogselt paljude keisrinna soosikutega põlu alla ja oli 5 aastat kõrgetest riigiametitest kõrvaldatud. Tema ühiskondliku tegevuse tippaeg algas [[Aleksander I]] kroonimisega [[1801]].
Nikolai Rumjantsevi viimast 11 eluaastat iseloomustas pühendumine kultuurilis-ühiskondlikule tegevusele. Venemaal on seda perioodi vahel nimetatud ka Rumjantsevi epohhiks. Krahv koondas enda ümber silmapaistvate ajaloolaste ja arhivaaride ringkonna. Nende tegevuse keskpunktiks kujunes [[Moskva]] välisasjade arhiiv, mille kauaaegne juhataja oli [[Nikolai Bantõš-Kamenski]] ([[1737]]–[[1814]]). Rumjantsevi sõpruskonda kuulusid viimase poeg [[Vladimir Bantõš-Kamenski]] ([[1772]]–[[1829]]), noor ajaloolane [[Konstantin Kalaidovitš]] ([[1792]]–[[1832]]), metropoliit [[Jevgeni Volhovitinov]] ja paljud teised oma ajas silmapaistvad isikud. Nad kogusid kokku ja andsid välja materjale Venemaa ajaloo kohta nii kodumaal kui ka välismaal. Koos Kalaidovitšiga sooritas krahv Rumjantsev 1820. aastatel ringreisi mööda Venemaa kloostreid, otsides ajaloolisi käsikirju. Kokku leiti selle ekspeditsiooni tulemusel umbes 1000 käsikirja Venemaa ajaloo kohta [[13. sajand|13.]]–[[18. sajand]]ist. Need töötati läbi ekspertide poolt ja anti välja neljaköitelise raamatuna.
 
Ainuüksi heategevusele kulutas krahv viimasel 11 eluaastal umbes 300 000 rubla. Ta kogus koos oma sõpradega kokku tohutu hulga raamatuid, käsikirju, münte ja etnograafilisi materjale. Rumjantsev ei hoidnud seda oma perekonnale, vaid soovis, et see leiaks avalikku kasutust. Keiser [[Nikolai I]] käsul avatigi [[1831]] Peterburis [[Rumjantsevi muuseum]]. Krahv ise seda enam ei näinud, sest suri [[15. jaanuar]]il [[1826]] ja maeti tänase [[Valgevene]] aladele [[Gomel]]i lähistele, kus asusid tema perekonna valdused. Nikolai Rumjantsev ja tema kaks venda ei abiellunud kunagi, surres seetõttu otseste pärijateta.
 
Rumjantsevi kollektsiooni saatus oli omapärane. Pärast Nikolai I surma käis muuseum alla ja sattus 1860. aastateks nii halba olukorda, et selle haldamise võttis [[1861]] üle [[Moskva Ülikool]]. Nõukogude võim otsustas [[1922]] Rumjantsevi kollektsiooni eri institutsioonide vahel laiali jagada. Suurema osa tema raamatutest ja käsikirjadest omandas [[Vladimir Lenin|Vladimir Iljitš Lenini]] nimeline [[Venemaa Riiklik Raamatukogu]], kus need asuvad tänaseni.