Kohtupsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kohtupsühholoogia''' (ingl.k ''forensic psychology'') on [[kliiniline psühholoogia|kliinilise psühholoogia]] rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks õiguslikus kontekstis.

Psühholoogia kaasatakse protsessi mitteõiguslike eriteadmistena. Psühholoog hindab vägivaldsusriski, isiksusomadusteisiksuseomaduste ja õigusrikkumise seoseid, ning kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilisi probleeme. Kaasaegne kohtupsühholoogia on arenenud kooskõlas kliinilise psühholoogia arenguga, alates 20. saj.sajandi viimasest kolmandikust. See on valdavalt kliinilise psühholoogia valdkond.<ref name=":0">Kompus, T. (2012). ''Kohtupsühholoogia''. Loengukonspekt. </ref> 2001. aastal tunnustas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon ametlikult kohtupsühholoogiat kui psühholoogia eriharu.

Psühholoogide kaasamine õiguslikku konteksti  sai alguse tunnistajate ütluste uurimisest. [[James McKeen Cattell]] viiskorraldas 1893. aastal läbiuurimistöö uurimusekäigus katse, kus palus Kolumbia ülikooli tudengitel vastata erinevatelemitmesugustele küsimustele, ning hiljem hinnata neil enda enesekindlust vastamisel. Tulemustest nähtus, et enesekindlus ei olnud alati korrelatsioonis õigete vastustega. Tudengid olid vastamisel ka üllatavalt ebatäpsed. Cattelli uuringute tulemused äratasid psühholoogides huvi pealtnägijate ütluste uurimise vastu.<ref name=":1">Bartol, C. R., ja Bartol, A. M. (2014). History of Forensic Psychology. I. B. Weiner ja R. K. Otto (Toim), ''The Handbook of Forensic Psychology'' (4th ed.). Hoboken, NJ: Wiley.</ref>

[[Alfred Binet]] replikeeris Prantsusmaal 20. sajandi alguses Cattelli uurimusi. Ka Binet' loodud vaimse võimekuse testidel on oluline osa kohtupsühholoogia arengus: nendestnende arenesidpõhjal töötati välja kohtupsühholoogia valdkonnas kasutatavad mõõdikud.<ref name=":1" />

[[William Stern]] tegeles 20. sajandi alguses tunnistajate ütluste eksperimentaalse uurimisega. Ta leidis, et subjektiivne veendumus oma ütluste siiruses ja õigsuses ei garanteeri "objektiivset tõde"; sisendavad küsimused mõjutavad tunnistajate ütlusi nende poolt jälgitud sündmuste kohta; täiskasvanud ja lapsed annavad oluliselt erinevaid ütlusi; nendel sündmustel, mis leiavad aset sündmuse pealtnägemise ja selle kohta ütluste andmise vahel, on suur mõju ütluste täpsusele.<ref name=":0" />

[[Sigmund Freud]] soovitas 1906. aasta kõnes Austria kohtunikele kasutada vabade assotsiatsioonide tehnikat kohtus tõe tuvastamisel. Psühhoanalüüsi meetodite kasulikkus oli Freudi hinnangul nii ilmne, et ilma pikema jututa vöiksvõiks selle meetodiga saadud tulemused kohtuotsuse alusena kasutusele võtta.<ref name=":0" />

[[Hugo Münstenberg]] avaldas 1908. aastal raamatu "On the Witness Stand", kus ta väitis, et psühholoogia on igati valmis, et õigussüsteem selle käiku võtaks, kuid muuhulgas avaldas ta ka arvamust, et juristid lihtsalt ei ole suutelised psühholoogiast aru saama. Juristid jäid siiski seisukohale, et psühholoogia meetodid ei ole sugugi nii täpsed ja nende kohtupraktikas kasutuselevõtuni tuleb teha veel palju tööd.<ref name=":0" /> 1917. aastal leidis Münsterbergi õpilane [[William Martson]], et süstoolne vererõhk on tugevas positiivses korrelatsioonis valetamisega. See avastus oli hiljem abiks kaasaegse polügraafi väljatöötamisel. Ameerika kohtupsühholoogia oluline areng algas aga pärast Teistteist maailmasõda, kui psühholooge hakati kaasama ekspertidena kohtuprotsessidesse.

* [[Kohtupsühholoogiaekspertiis]]

== LingidViited ==