Ratsanikesõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
6. rida:
|aeg= [[1519]]–[[1521]]
|koht= [[Preisimaa]]
|tulemus=
|osaline1= [[Saksa
|osaline2= [[Poola kuningriik]]
|väejuht1= [[Albrecht von Hohenzollern]]
30. rida:
[[1514]]. aastal ründaski [[Venemaa]] Leedut ja vallutas [[Smolensk]]i. Kuid keiser ega Preisimaa polnud sõjaks veel valmis ning [[Liivimaa]], nähes venelaste aktiivsuses eestkätt ohtu enda julgeolekule, sõlmis Leeduga koguni igavese rahu- ja sõpruslepingu. Plettenbergi selline käik käis risti vastu Albrechti plaanidele, kuid tollel polnud võimalusi Liivimaa ordumeistrile teistsugust poliitikat peale sundida. Pealegi jättis Zygmunti seotus sõjaga idas talle senisest vabamad käed suure koalitsiooni loomise jätkamiseks. [[1515]]. aasta alguses otsustas keiser Maximilian juba sama aasta aprillis võimalikult suurte vägedega Poolale kallale tungida ja sundida teda nii Lääne-Preisimaad loovutama kui ka [[Ungari]]s ja [[Böömimaa]]l [[Habsburgid]]ele soodsaid pärimistingimusi sõlmima. Kuid Zygmunt, kes oli vahepeal suutnud venelasi lahinguväljal lüüa ja olukorra idas, küll Smolenski kaotamise hinnaga, stabiliseerida, pakkus Maximilianile hoopis diplomaatilisi läbirääkimisi. Keiser nõustuski nendega ja sama aasta juulis sündis Jagelloonide-Habsburgide leping, millega Ungari ja Böömimaa kuninga lapsed kihlati Maximiliani lapselastega, Maximilian andis vastutasuks Zygmuntile aga sisuliselt vabad käed Preisimaa osas. Nii olid Albrechti lootused suure Poola-vastase koalitsiooni loomiseks luhtunud.
[[File:Kulmbach Sigismund I the Old.jpg|pisi|[[Poola kuningas]] (1506–1548) [[Zygmunt I]]]]
==Sõja algus==
[[1519]]. aasta keisrivalimised tulid kasuks [[Zygmunt I]]-le, sest valituks osutus Habsburgide soost [[Karl V]], kes oli Jagelloonidega heades suhetes. [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]] [[François I]]-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Albrecht otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis aktiivselt vägesid värbama. Sealjuures tehti aga tõsine viga, nimelt juhtis endine [[Saksa ordu suurmarssal|suurmarssal]] [[Wilhelm von Isenburg]] 6000-mehelise värvatute väe avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale üheselt märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. Lisaks esitas Albrecht von Hohenzollern Poolale nõudmise hõivatud Preisimaa alade tagastamiseks ja Warmia tagastamiseks, samuti nõude tasuda 30 000 kuldnat kompensatsiooniks okupatsiooni tekitatud kahjude eest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. Detsembris [[1519]] kuulutaski [[Seim (Poola)|seim]] pärast piiskop [[Erazm
[[1520]]. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene Poola ja Saksa ordu vaheline sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu Ratsanikesõjaks (''Reiterkrieg''). Leedu ida poolt ähvardava ohu tõttu sõjategevuses ei osalenud.
43. rida ⟶ 44. rida:
Wolter von Plettenberg surus 1520. aasta oktoobris Volmari maapäeval läbi otsuse Preisimaa toetamiseks relvade, sõjamoona ja saja ratsanikuga, kellest enamiku panid välja [[Viljandi komtuur]] ja [[Maasilinna foogt]].<ref>Walther Hubatsch. Albrecht von Brandenburg-Ansbach. Heidelberg, 1960, lk 90.</ref> Abi eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule ([[Põhja-Eesti]]le) ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles [[1525]]. aastal.
Ordu sõjaväe päästis purustamist Poola
==Vaherahu sõlmimine ja sõja tagajärjed==
| |||